"Emme, me peame sinuga tõsiselt rääkime sinu jalanõuvalikust."
Umbes niisuguse teatraalselt dramaatilise pöördumisega esines Kati hiljuti minu suunas. Kui oskasin ainult hämmastunult silmi pööritada, muutus tema ilme veel dramaatilisemaks:
"Sa olevat oma kroksidega kodunt välja läinud ja Leivo pool käinud!"
Nojah. Pean tõesti omaks võtma, et suve keskel ostsin ma endale kroksid. Või õigemini mitte kroksid, vaid nende odavad analoogid, mida ei tohikski nimetada kroksideks (Crocs on ju kaubamärk), vaid pigem lahtise kannaga augulisteks kalossideks vms. Olid teised tagasihoidlikult valged (mu emal on Kati ja Ode täielikuks õuduseks helerohelised) ja maksid 99 krooni. Ost sai teoks hoolimata Ode häälekast protestist, et niiii koledaid asju ei tohi meie majapidamisse soetada.
Ei olegi ju mitte keegi mitte kuskil väitnud, et need jalavarjud on ilusad. Aga on neetult mugavad - maal käisin ma igal võimalusel ema helerohelistega ja tahtsin endale omi.
Algul plaanisingi oma libakroksid maale viia, aga siis mõtlesin ümber. Et hea linnaski prügi välja viimas käia, postkastist lehte tuua või muid koridoripealseid pisitegevusi teha, mida päris paljajalu ei tee. Toasusse kui selliseid mul ei ole, kodus käin nimelt paljajalu või - külmematel aegadel - sokkis. Krokse (nimetame neid pealegi nii) on aga hea jala otsa lükata ja saab nad kummardamata jalast ära ka. Tõelised laisiku jalanõud.
Olgu. Kati (kes kodus kohe Ode kroksivaenulikku parteisse lisandus) ja Ode lubasid mul neid ka sellistel eesmärkidel kanda.
Nüüd aga olin ma kroksidega käidavat areaali omavoliliselt laiendanud ja tõepoolest läinud nendega Leivo juurde - õhtul, mil võtsime ette lammutamisele kuuluvate köögikappide tühjendamise ja tühjendatava köögi remondiks ettevalmistamise. Kah töö, kus tuli kogu aeg jalanõusid jalga pista ja ära võtta, küll prahi väljatassimiseks, küll muuks. Kroks tundus õige valik.
"Aga kuidas sa üldse tead, et ma kroksidega käisin?" esitasin ma pärast väikest järelemõtlemist täiesti loogilise küsimuse, sest ei Katit ega Odet olnud mu mineku ja tuleku hetkel kodus.
"Jüri ütles. Sest need sinu kroksid on ka tema meelest maailma inetuimad asjad."
Einohjah. Nüüd pean ma ilmselt rõõmus olema, et vähemalt Leivo mind tol korral koju jalanõusid vahetama ei saatnud.