Jõulu- ja aastavahetuse eelne aeg on ikka selline natuke mõtlik ja endasse- või tagasivaatav. Nii vaatan minagi endasse ja püüan aru saada, kas see, kas ma tahan kõike korraga ja palju, ikka on pikas perspektiivis kõige õigem teguviis.
Ma tahtsin saada lapsi ja teha karjääri – korraga. Praegu aga tean, et jään elu lõpuni kahetsema, et kahekuuse poja kõrvalt tööle tormasin. Kõik kursusekaaslased tegid juba ammu oma töiseid tähelende ning 90ndate alguses tundus maailm ka nii kiiresti muutuvat, et oli tunne, et kui kohe servast haarata ei saa, jäädki maha. Nüüd aga tean, et tööd jõuab teha alati ja eluaeg, aga laps on beebi ainult mõned napid kuud… Ja kui vaatan omaealisi naisi, kes lastesaamisega ei alustanud mitte kahekümnendate eluaastate esimeses, vaid kolmekümnendate teises pooles, tunduvad nad palju paremini hakkama saavat oma töö- ja pereelu ühendamisega – kasvõi juba sellepärast, et nende materiaalne olukord on emaks saades parem.
Ma kindlasti ei kahetse, et ma nii varakult lapsed sain – nüüd on mul suurepärased kaaslased ning ma ei kujuta tegelikult hästi ette, kuidas oleks praegu elu väikeste lastega. Aga kui seltskonnas läheb jutt sellele, kas lapsi tasub saada varem või hiljem, ei visku mina tulihingeliselt oma tehtud valiku õigsust kinnitama, vaid arvan vaikselt, et pole sel teiselgi variandil viga midagi.
Või teine asi. Kui meil Leivoga ühise majaostu ja kõigi lastega kokkukolimise plaan liiva jooksis, otsustasime, et ei hakka selles suunas enam pingutamagi. Ja nüüd oleme endale ostnud hoopis tulevikukodu, selle kahe inimese oma… Kõik on taas hästi tore ja ma ei kahetse seda valikut – aga ometi toob selline kolmes kodus toimuv elukorraldus kaasa ka palju pingeid. eeskätt selles osas, et mina tahan olla vähemalt kahes kohas korraga, koos nii Leivoga kui lastega (ja miks mitte samal ajal veel ka maal ja ema-isa külastamas). Muidugi hakkab kuskilt kärisema ja lõpptulemusel on vist kõigil tunne, et ma olen koos nendega liiga vähe.
No ja kolmas. Ma tahan teha oma palgatööd (mis on hoolimata üha kasvavast pingest päris tore) ning teha seda hingega. Mis tähendab, et panustan tööle ka nädalalõppudes ja õhtuti kodus. Aga samas tahan ma vabal ajal lastega olla, Leivoga olla, sõpradega olla, sporti teha, raamatuid toimetada – viimane kõlab vist kah nagu töö, aga on mulle hoopis tore vaheldus koostööst teistsuguste inimestega (ehkki ma vist nende teistmoodi, tundlike loominguinimeste jaoks mõnigi kord liiga ebadelikaatne või otsekohene olen, aga see ei puutu praegu asjasse). Asjasse puutub see, et rabelen nagu orav rattas – loobudes asjade valmissaamise nimel (täiesti vabatahtlikult, eks ju) elu seltskondlikust osast - kuid olles selle üle hinges rahulolematu.
Aga nagu ütleb Sinuhe: Kõik on tähtedesse kirja pandud juba enne minu sündimist. Ma tean, et ega ma ennast, oma iseloomu ja DNA-d muuta ei saa… aga ma tahan, et saaksin korraldada seda kõike paremini. Sealjuures millestki loobumata, loomulikult.