Nädal tagasi käisid Ode ja Kreete Tallinna loomade hoiupaigas. Ja Ode nägi seal kassi, keda hakkas endale tahtma. Sellist suurt, väärikat ja flegmaatilist valget kõutsi. Või õigemini endist kõutsi, sest varjupaigas uude kodusse minekuks ettevalmistatud kõutsid on kastreeritud. Lihtsalt kassid.
Kui Ode oli nädal otsa muudkui sellest kõutsist rääkinud, katsusin ka mina oa südame sügavaimad sopid läbi ja otsustasin, et seal võib küll olla ruumi ka ühele varjupaigakassile. Tingimusel, et ta mei olemasoleva kassiga kokku sobib ja sõbraks saab.
Nii läksimegi laupäeval Ode ja Kreetega taas varjupaika. Kassipuurgi kaasas.
Varjupaiga kassituba oli (minu jaoks üllatavalt) ilus, soe ja kassisõbralik. Põrandaküttega, ronimispuud, magamisriiulid ja pesad kõigi elanike jaoks sees. Söögikausid ja liivakastid niikuinii.
Võrreldes eelmise nädala käiguga oli kasse vähemaks jäänud ja vahetunud, märkis Ode. Ent tema valitud kõuts oli alles. Koos kahe teise sama suure ja väärika ekskõutsiga - ilmselt on sellistel kassidel vähem tahtjaid kui väikestel kiisukestel.
Silitasime ja kammisime kõiki kolme hulk aega. Lisaks sõbrunesime kahe väikese kassiga - Kreete leidis Professoriks nimetatud turtsaka karvase kiisu ning ise tuli meie juurde triibuline siledakarvaline Sonja.
Ja lõpuks valisime Oma Kõutsiks hoopis suure mustavalgekirju, sest ta oli teiste kasside vastu lahkema loomuga kui Odele esialgselt silma jäänud valge. Ning kolmest kõutsist (kolmas oli must valge kurgualusega, minu meelest eriti uhke kass) läbis just tema minu omalaades kassitesti: kui olin end kõigi kolmega juba sõbraks teinud, neid kamminud, silitanud ja süles hoidnud, istusin vaikselt keset tuba põrandale ja jäin ootama, kas keegi neist ka omalt poolt mulle sõprust pakkuma tuleb. Mustavalgekirju tuligi ja müksis mind peaga.
Mis aga eriti rõõmustav: Meie sealoleku ajal leidis endale uue kodu ka sõbralik Sonja, kelle inimesteks sai kahe väikese lapsega vahva pere. Ning ka Professori kojuviimise vastu tundsid huvi ema ja tütar. See oli mulle teine üllatus varjupaigas: et tõepoolest nii palju inimesi siit endale looma käib võtmas.
Aga kui meie Oma Kõutsi kojuviimiseks vormistada tahtsime, küsis kohalolev loomaarst, kas meie olemasolev kass ikka on vaktsineeritud. Ei ole. Ja kuulsime, et sel juhul ei tohi varjupaigakassi koju viia. Et meie turvalises isolatsioonis elav, teiste kasside mikroflooraga kokkupuutumatu Kisti võib endale äkki mõne ohtliku haiguse külge saada. Et kõigepealt tuleb tema põhjalikult ära vaktsineerida, oodata kolm nädalat, kuni immuunsus tekkida jõuab - ja alles siis mõelda varjupaigakassi võimalusele.
See oli mulle kolmas üllatus. Mitte et ma oleks arvanud, et siin püütakse igale tulijale iga hinna eest kassi kaasa sokutada, aga nii hooliv ja läbimõtlev suhtumine oli siiski ootamatu. Ja ma ei oska kirjeldadagi, kuidas ma selliseid inimesi väärtustan ja hindan.
Mitte ainult sellepärast, et ta meie hellitatud kiisu kaitseks oli valmis ühe oma kassi edasi varjupaika jätma, vaid ... üldse.
Ja mustavalgekirjut kassi me endale ei broneerinud - nii pikaks ajaks seda teha ei saagi. Nii et kes tahab endale suurt, ilusat ja tõepoolest väga sõbralikku kassi - ta ootab teid. Teised ka.