Meil on peres nüüd üks autojuht juures – Kati sai autojuhiload. Tõsi, load plastikdokumendi mõttes saab kätte alles järgmisel nädalal, aga juhtimisõiguse kohta on Paberivabas ARKis juba kirje “Omistatud”. Ehk siis kõik eksamid on tehtud.
Kuna see teema on meil kõrgendatud tähelepanu all olnud, on mul lisaks Kati muljetele ka teiste kogemustest palju meelde jäänud. Panengi kirja mõned lubade saamise müüdid ja tegelikkused ning ka mõned kasulikud nõuanded – endalgi edaspidi hea meelde tuletada, sest pole Kati meil kaugeltki viimane, kes lubade saamise tee ette võtab.
Müüt: Õppesõite saab teha ainult autokoolis. Võibolla vahepeal see oligi nii (ka mina mäletan ähmaselt mingit laiaulatuslikku nördimuslainet, kui isalt pojale tüüpi sõiduõpetamine ära keelati), kuid praegu igatahes saab juhilube omav lapsevanem lihtsa vaeva ja vähese rahaga teha endale juhendajatunnistuse, mille alusel ka ise sõidutunde anda. Tõsi, autokoolita siiski ei pääse - võsuke peab eelnevalt olema läbinud autokooli teoreetilise osa, lubatud platsisõidult linnaliiklusse ning tema autokooli kaart peab selle tõenduseks alati kaasas olema. Ja juhendajastaatuse taotlejal ei tohi olla kehtivaid rämedaid LE rikkumisi.
Müüt: Saue ARKis on leebemad eksamineerijad kui Tallinnas, nii et seal saab kergemini läbi. Tegelikult on eksamineerijad (vähemalt suures osas) ühed ja samad – vahepeal (vist paarinädalaste tsüklitena) võetakse eksameid vastu Sauel, siis Tallinnas. Nii et pigem vedamise asi, millise eksamineerija saad. Pealegi, minu kuuldud muljete põhjal tunduvad nad kõik üsna ühesugused olevat, nii et ka vedamisel pole erilist rolli.
Müüt: Ikka saab Sauel kergemini läbi, sest eksamisõidu jooksul jõuab vaevu Tallinnasse ja tagasi, linnas sõitma ei pea. Nojah, siin on isegi tõetera, sest tõesti on ARKi eksameid läbitud ka nii, et on sõidetud Sauelt Nõmmele, pargitud mõnel sealsel tänaval ja siis tagasi sõidetud. Aga Saue-projekti riskifaktor on see, et Sauelt algava eksamisõiduga jõutakse sageli ka Keila linna – ja ehkki liiklus on seal tõesti väiksem kui pealinnas, on Tallinnas õppesõite teinu jaoks tõenäoliselt tegu tundmatu linnaga, mille liiklusskeemide “krutskeid” ei tea. No ja ka Saue viadukt tasuks siis enne eksamit igaks juhuks läbi sõita – pole küll tegu mingi megakeerulise liiklussõlmega, aga kui närvis oled, siis - mine isahane tea :) Ja kuna maanteesõitu õpitakse sõidutundides üsna vähe, on ka maanteekiirus paljudele veel võõras ja selle tõttu hirmutav (näiteks mahasõit maanteelt, et viaduktile pöörata – “päris” autojuhid kehitavad siin ilmselt õlgu, aga eks tuletage omaenda algusaegu meelde…) Ühesõnaga, kaaluge, kas üldse tasub Sauele minek ette võtta. Kati tegi eksami Tallinnas, ehkki mina alguses isegi (neistsamast kahest müüdist lähtudes) Sauet soovitasin.
Müüt: Sõidueksami vastuvõtjad on kurjad. Nii palju, kui mina nüüd olen eksamisõitude tegijate erinevaid kogemusi kuulnud, oleks õigem kasutada sõna “nõudlik” või äärmisel juhul “karm”. Sest tõesti on kõik kinnitanud, et eksamineerija oli tore ja sõbralik – aga vigu andeks ei andnud. Nii ongi kümneaastase staažiga kogenud autojuht, kes aeguvate juhilubade väljavahetamise õigel ajal unustas, sõidus kaks korda läbi kukkunud – üks kord linnakiiruse ületamise eest, kus ta unustas, et on eksamil ja sõitis harjunud moel liiklusvooga kaasas ja teine kord siis, kui saanud juhise “esimeses võimalikus kohas teha tagasipööre” tegigi tagasipöörde esimeses liikluse seisukohalt võimalikus kohas – kus aga nimetatud manööver paraku lubatud ei olnud :)… Mõtlemise koht on muide ka see, et enamik “tegevautojuhte” lendavat orki… manöövritel, eriti tagurdamisel, suunatule korduva näitamata jätmisega! Mina igatahes hakkasin heaks ja püüan nüüd suunda näidata ka poe ees parklas autode vahelt välja tagurdades – varem ma seda tõesti ei teinud, polnud nagu meeleski, et peaks.
Ja nüüd soovituste juurde.
Õppige manöövreid. Eksami juurde kuulub täpsus, millest “pärisautojuhid” sageli kinni ei pea. Auto ei tohi jääda joonte vahele kröömikestki viltu, külgboksi sõites tohib vahe äärega olla 20 cm jne. Tehke neid ühte- ja teistpidi, üle vasaku ja üle parema õla. Kati õnnestunud eksamisooritusse kuulus näiteks ülesanne tagurdada külgboksi üle vasaku õla ja vastassuunavööndi! Meie küll polnud seda harjutanud, sest mul ei tulnud selline manööver pähegi (ja ma ise pargiks niimoodi vist tõepoolest ainult eksami või püstoli ähvardusel) - aga õnneks oli Kati teinud enne nii palju muid parkimisharjutusi, et ka tundmatu ülesanne õnnestus.
Õppige neid mitte ainult platsil, vaid reaalses liikluses reaalsete autode vahel. Platsi turvaline “kuiv trenn” võib alt vedada, kui ise närvis oled. Ja eriti siis, kui näiteks sinu taga on mõni närviline kiirustav autojuht, kes tihedalt sabas sõitnuna üldse rahulikuks ei jää, kui ees sõitnud auto nüüd pidurdab ja tänava äärde tagurdada tahab... Eelmisel katsel põruski Kati just tagurpidi külgboksiga autode vahel - selle tavalisega, üle parema õla.
Sõitke eksami eel ka ARKi juures. Ikka hea, kui on ette teada, et kus on kiirusepiirang 40km/h, kust umbes algavad pöörderajad jms, et eksamiärevuses mõni märk kogemata tähele panemata ei jääks. Ja NB! Päris paljud kukkuvat läbi just tagasiteel ARKi, kui (ilmselt pingelangusest) on hooletuks mindud. Nii et säilitage valvsus kuni lõpuni!
Väiksed tähtsad asjad! Läbikukkumist saab alustada kohe eksamisõidu alguses, näiteks unustades enne liikuma hakkamist vihmasajus sisse lülitamata tagumise kojamehe (Tallinna ARKi eksam algab tagurdamisega – autod kirjaga “Riiklik sõidueksam” pargivad ninaga vastu äärekivi) või, talvisel ajal, korralikult sulatamata klaaside või peeglitega. Ja suunatule näitamisel tuleb arvestada ka seda, et liiga vara suunda sisse pannes poleks tegu eksitava märguandega – näiteks kui vahetult enne ristuvale teele sõitu on ka majahoovi sissesõit, tohib suunatule sisse lülitada alles pärast hooviteed. Iseenesest ju normaalne, aga jällegi asi, mille vastu sageli eksitakse (ja minu meelest tõttöelda on ka palju kohti, kus see eksimine olekski mõistlik, et ei peaks suunda näitama liiga viimasel hetkel – aga eksamit sooritades ei ole arvamistel kohta :).
Kui halvasti, siis uuesti! Kukud läbi, paned kohe endale uue aja. KOHE. Mitte kaugesse tulevikku, vaid nädala, äärmisel juhul kahe pärast. Vahepeal muudkui harjutad. Mitmed, kes ebaõnnestumise peale on pikema vahe jätnud, lasevad soovitud pikema õppimise asemel asja hoopis lohisema. Motivatsioon kaob, venitamine süveneb (eks me kõik tea, kuidas edasi lükatud ebameeldivate asjadega lugu on)… Nii et - pista nahka see konn! Ja kohe!