Kaks päeva olin Rootsis emafirma kommunikatsioonitiimi kick-off üritusel. Kaunis kohas nimega Runö Kursgard. Teemaks esimesel päeval kultuurilised erinevused paljurahvuselises organisatsioonis (kohal oli 97 inimest 13 riigist) ning nende ületamine. Koolitajaks hispaania juurtega rootslane Eugenio Molini.
Minuga ühes grupikeses olid päeva esimeses pooles belglane, soomlane, leedukas ja kolm rootslast. Esimese hooga mõtlesin, et no mis erisustest meie ikka rääkida saame - erisused paistavad silma ikka neis gruppides, kus sees ka türklased või muud eksootilisemad korporatiivkollegid. Aga tuli küll ka meil!
Näiteks toetasime mina ja Darius (leedukas) ühele küsimusele vastates seisukohta, et organisatsiooni sees tuleb enne otsuste langetamist asja laiemas ringis arutada ja püüda konsensusele jõuda, aga peab olema ka keegi, kes vajalikul hetkel otsuse langetab. Sest muidu võib ju jäädagi konsensust otsima (et mitte öelda lõputult jahuma).
Seevastu soomlane, rootslased ja belglane olid väga tugevalt selles parteis, et parima tulemuse saab ikka alles siis, kui küsimuses on konsensusele jõutud. Sest siis on kõik ka õnnelikud ning vastuvõetud otsuse poolt ja ei hakka sellele vastu töötama. Noh, selles osas on neil ilmselt ka õigus.
Lõpuks leppisime kokku (jõudsime konsensusele, eks :), et mina ja Darius esindame kiirete muutuste ühiskonda, kus kõik on pidanud toimuma nii jooksu pealt, et konsensusepüüded pole suutnud sellega kaasas käia. Ja et me ei saa kunagi teada, kui edukad oleksid meie riigid ja firmad siis, kui me ikka oleksime püüdnud saatuslikul 1991. aastal konsensuse poole püüdlema hakata ja kõigi inimeste ootustega arvestada... Ning et meil on heaoluühiskondadelt õppida just seda arvestamise oskust ja tasakaalukust, teistel lauakaaslastel meilt aga kiirete otsuste tegemise riski võtmist.
Juurdlesin selle üle pärast ise edasi. Tegelikult pole ju ühelegi mõtlevale eestlasele avastus, et praegusel ajahetkel püüame kokku traageldada kunagise kiire arenguga ühiskonda rebitud haavu. Sest majandus läks iseseisva Eesti Vabariigi alguses ülesmäge põhiliselt tänu sellele, et mingit regulatsiooni ja juhtimist ei olnud (sorry, Mart Laar - see pole halvustavalt öeldud, lihtsat minu konstateering) ja et suurest osast inimestest lihtsalt teerulliga üle sõideti.
Tegelikult ma isegi arvan, et see kiire ja jõuline rebimine alguses oli õige. Minusuguste toimetulijate ja tol hetkel nooruse tõttu kergestikohanevate inimeste jaoks. Ja ma ei usu, et leebem tee olnuks kokkuvõttes kergem - probleemid olnuks küll väiksemad, kuid kestnuks kõigi jaoks lõputult kaua. Kui on valida õudne lõpp või lõputu õudus, valiksin mina iga kell esimese :) Üllatav oli aga just see, et niisugune mõtlemisviiside erinevus oragnisatsioonikultuuri- ja juhtimisülesannete lahendamise tüüpi küsimustikus nii selgesti välja tuli.
Teine erisuse koht oli küsimuses, kus tuli hinnata, kas tiimi õnnestumise puhul võib pärjata ning ebaõnnestumise puhul hukata ainult üht inimest. Mina arvan siin nagu üks väepealik (ei mäleta kahjuks, kes nimelt), et lahingu võidab sõjavägi, kuid kaotab kindral. Ehk siis ebaõnnestumise eest peab juht võtma vastutuse, kuid õnnestumise puhul tuleb jagada au laiali. Selle peale ütles meie belglane, et ühe inimese karistamisest on tal õudne isegi mõelda, rääkimata sellise olukorra ettekujutamisest :) Lõpuks leppisime siin kokku, et eks see sõltub situatsioonist (neil ju ka astuvad näiteks ministrid tagasi, kui nende valdusalas leiab aset mingi skandaal).
Kõige suurem - küll kah üldse mitte üllatav - erinevus skandinaavialiku ja niiöelda postsotsilistliku ühiskonnakultuuri vahel ilmnes aga hoopis kohvipausivestluses. Rääkisime korporatsiooni brändingupealiku Kariniga lastest. Kuuldes, et minu lapsed on 12, 14 ja 16, ütles ta hämmastunult, et ma ei näe üldse niimoodi välja, et mul võiksid olla nii suured lapsed (oh mis kena kuulda :) Ja küsis, kui vana ma siis olen. Poliitilise korrektsuse huvides luiskasin end tegelikkusest (37) natuke vanemaks ja ütlesin, et peaaegu 40. Selle peale hämmastus tema aga veel enam ja ütles, et tema on 44, aga tal on alles viieaastane poeg...
Seda, et tema on selle eest 44-aastaselt ka üks rahvusvahelise organisatsiooni tippjuhte, ma siiski ütlema ei hakanud :) Ega ka mitte seda, et tegelikult tüürime meiegi jõudsalt just skandinaavialiku hilisema sünnitamise mudeli poole. Mis jällegi pole üldse halb - vaid lihtsalt teistsugune lähenemine.
Kultuurilistest erinevustest tuli lõpuks üle saada sel moel, et (taas kord ümber jagatud, ma ei mäletagi, mitmesse tiimi ma jõudsin nende päevade jooksul kuuluda) 9-10liikmelised grupid pidid laudadele pandud toormest (verine liha, koorimata juurviljad, maitse- ja salatitaimed, puuviljad jms) ise endale oma gaasipliidil õhtusöögi valmistama ning etteantud vahenditest (taldrikud, salvrätid jms) nägusa õhtulaua kombineerima. Tundus päris keeruline ettevõtmine (kuidas see tarkusetera paljude kokkade ja leeme kohta nüüd käiski?), aga lõpuks tuli söök üllatavalt hea. Ehkki eestimaisest köögist harjumatult vürtsikam - minu seekordsesse tiimi kuulus ka türklanna :)
Kõige õnnelikum olen aga siiski selle üle, et kui kick-off lõppes eeldatust varem, võlus meie büroojuht Kati mulle välja lennupiletite vahetuse. Võlgnen talle nüüd varasema kojujõudmise ja mitu tundi oma elust, mis muidu möödunuks mõttetult lennujaamas passides.