Kui mu küla on viimasel ajal nii meediastaariks saanud, siis peab temast ka lähemalt kirjutama.
"Minu küla" - see on tegelikult pigem kolm küla, mis kokkukasvanuna omamoodi liitküla moodustavad. Valgejõe, Vanaküla ja Parksi. Mina olen pärit (või "päriti", kui öelda põhjaeesti kombel) Vanakülast.
Põhja-Eestis on väga vanad külad. Kui ajas tagasi vaadata, siis esimesed teated Lahemaa külade kohta pärinevad Taani hindamisraamatust Põhja-Eesti ristimise ajast (1219-1220). Sellest ajast on meie lähikonnas teada näiteks Kolga olemasolu.
Edasised teated pärinevad juba lääniürikutest. Kui taanlased vallutasid Põhja-Eesti, läänistati Kolga ümbruse maad Ojamaa tsistertslaste kloostrile ning aastal 1290 on mungad üles lugenud rea külasid, nende hulgas ka Vanaküla.
Kuskilt olen ma lugenud, et praegune Valgejõe kaldaid palistav Vanaküla olevat algul hoopis Valgejõe nime kandnud. Kui küla suures tulekahjus hävis, ehitati uued majad paar kilomeetrit ülesvoolu, praeguse Valgejõe küla (või keskuse, nagu uhkelt viitab maantesilt) kohale. Mõne aja pärast ehitati aga taas üles ka vana külakoht ja sellest siis ka see nimi.
Aastal 1990, kui külad said 700-aastaseks, oli kolme küla peale kokku 77 talu, neist Valgejõel 23, Vanakülas 37 ja Parksis 17. Püsivalt elati neist 53-s ning elanikke oli 101. Praegust seisu ei tea, kuid arvan, et viimased numbrid on väiksemaks jäänud: külad surevad aegamisi välja. Ja talud muutuvad suvituskohtadeks. Mitmed neist on "uutele" inimestele müüdud. Ja isegi põliselanike nooremat põlvkonda enam ei tunta: minu lapsi vaevalt et osatakse kaugema külaotsa rahva poolt "kodusse ajada" ehk siis ära määrata, kes ja mis talust nad on. Mind veel kuidagi, kasvõi sellepärast, et ma olevat väga oma ema nägu.
Ma ei oska seda vaikset hääbumist isegi traagiliseks pidada. Maailm muutub, mis parata. Ka mina ei taha ju päriselt maal elada ja maatööd teha. Või kui valida maaelu ja linnatöö, siis ise sõidaks küll autoga linna tööle, pole ju üldse kauge - aga laste koolid ja trennid ja puha. Ja tegelikult pole tahtnud proovidagi.
Aga mingil imelikul kombel on see koht ja kõik sellega seonduv mulle siiski tähtis. Seda nimetataksegi vist juurteks?