Jüri sai jõulukingiks kuue jalaga roboti, mille mootor ja mikroskeem tuli endal kokku panna. Ise ta seda tahtis ja ise mudeli Oomi poest välja valis – mina poleks tõepoolest osanud sellist asja lahedaks ja ihaldusväärseks pidada. Mis siis, et ta valmissaanuna väidetavalt liigub ja takistust kohates kõrvale pöördub. Ma isegi ei teadnud, et sellised asjad on olemas ja kuskil müügil.
Aga selle kokkupanekuga läks midagi nihu. Kui Jüri oli pool päeva mässanud mingeid transistoride jalgu ja karvu tinutada, oli ta väga õnnetu, sest robot ikka tööle ei hakanud. Minust oli sellises asjas muidugi äärmiselt vähe abi ja sain end järjekordselt tunda abistava ema ametis läbi kukkununa. Oskasin ainult soovitada, et kuna jõululaupäeva õhtul oli niikuinii plaanis vanaisa ja Mummi poole jõulutervitusi viima minna, siis ehk vanaisa oskab aidata.
Enne vanaisa ja Mummi poole minekut käisime veel Leivol külas. Nende pool oli päris jõuluvana – oh, polnudki seda ammu niimoodi lähedalt näinud. Mingil hetkel läks aga Leivol ja Jüril jutt elektroonika peale ning ma tõin siis ka õnnetu roboti tuppa näha.
Tulemus oli, et Jüri sai palju kasulikke õpetusi edaspidiseks ja kingiks tikutopsitäie kampolit. Viimane on merevaiku meenutav pude aine, mida Jüri saab kasutada selle roboti korralikuks tegemiseks, aga mida muuhulgas pidi kasutatama ka keelpillide keelte juures. Leivo otsis koguni jootekolvi välja ja Jüri sai juhendava käe all kampoli ja tinaga mässata.
Minul igatahes on väga hea meel. Ja minu kui ema väärtus mu enda silmis tõusis kah. Seetõttu, et mul selline väärt ja kõikeoskav sõber on, kes oskab ja tahab Jürile nõu anda asjades, kus poeg minust valgusaastate kaugusel ees on. Aitäh, Leivo!