Viimastel päevadel on pikalt üleval olnud teema, et teismeline noormees laskis endale vanaisa püstolist kuuli pähe - kuna internetis kohatud "hispaanlanna" hakkas teda ähvardama. Ähvarduste aluseks siis lubadus avalikustada ja poisi tuttavatele saata veebikaamera salvestused, kus poiss kaamera ees erootiliste paljastustega esineb.
Kurb, väga kurb lugu. Ja samas - kohutav küll öelda - õpetlik.
Ma olen võibolla liiga tolerantne lapsevanem, jälgides lihtsalt valvsa leebusega, mida lapsed internetis teevad. Siiamaani pole sekkumise vajadust olnud, ehkki nn türgi porno juhtumid on ka meil teemaks olnud. Nojah, minu lapsed on küll praegu juba ka suuremad, oma seksuaalsuse esmaavastamine käib tänapäeval vist kuskil 12 aasta kandis ja meil on see juba õnnelikult läbitud etapp. Aga seksuaalsuse avastamisega käib tänapäeval kaasas ka igasugune veebimaterjal ja tegevus internetis - mis aga oma virtuaalsuse tõttu tekkinud petlikus ohutuses võib ootamatult pöörduda pärisellu ja osutuda vägagi ohtlikuks. Nagu selle poisi puhul juhtuski.
Ma saan väga, väga hästi aru, kui ahvatlev võib olla teismelisele teha internetisõbra või -sõbrannaga koos igasuguseid keelatud asju. Asju, mida päriselus ei teeks või ei julgeks teha. Või kus oleksid ees moraalsed tabud ja omaenda mõistlikkuse piir - ka teismelistel on see siiski täiesti olemas. Aga oma kodus arvuti ees istumine annab petliku kaitstuse ja turvatunde ning need piirid kaovad. Ja arvamus, et keegi ei saa kunagi teada...
Eks ta ole. Meie omal ajal krattisime varateismelistena "Avameelselt abielus" raamatut ning mõnel õnnelikul oli kodus tont-teab-kust saadud pornoajakirju, mida siis koos sõpradega erutusvärinal vaadati. Soome kanalilt tulev "Emmanuelle" oli suursündmus, mille vaatamiseks sõitis näiteks üks mu sõbranna kaugelt Tallinna, sest mujal ju Soomet ei näinud. Vaatasime seda filmi, muide, koos minu emaga, sest ega kodus ju mitut telekat polnud. Ja ma olen siiamaani uhke oma ema üle, kes on arukalt lasknud mul igasuguste põnevate asjadega kodus tutvust teha. Ka esimese veiniklaasi ja viinapitsi olen saanud ema-isa käest ning varasemas nooruses kui see üldiselt tavaks - aga see on juba teine jutt.
Tänapäeva paratamatus ongi see, et vastupidiselt raamatule, filmile ja pornoajakirjale on internet kahepoolne kanal. Laps, kes vaatab voodis teki all taskulambiga pornoajakirja, on siin ja praegu ja üleni ja turvaliselt kodus. Laps, kes leiab rate.ee-est, orkutist, jippiist või kasvõi mängukoopast jutukaaslase, on füüsiliselt küll kodus, tegelikult aga maailma tõmbetuultes. Meie enda silma all. Ja sageli paneb ta arvuti kiiresti kinni, kui keegi tuppa tuleb. Me ei mõtle alati - vähemalt mina ei mõtle-, et mida ta seal arvutis siis ikkagi teeb.
Samas ma ei arva, et lahendus oleks suhtlusportaalide või MSNi blokkimine arvutis, nende seadusega ära keelamine või muud repressiivset. Samuti ei aita ilmselt vanemapoolse kinnituse nõudmine mängu- või suhtlusportaali või MSNi konto loomiseks - suur hulk lapsi (just neid potentsiaalselt probleemikaid lapsi) ilmselt ei pöördu vanema poole, vaid leiavad kinnitajaks mõne mõistva sõbra. Või nende vanem ei viitsi süveneda ja teeb oma kliki ära või veel hullem, käsib lapsel ise oma asjadega tegelda... Nojah, "heade laste" peredes see sotsiaalset kontrolli muidugi tõhustaks - vanem teaks ennetavalt, et laps tahab kuhugi kontot luua, mitte ei kuule sellest lapselt tagantjärele...
Lapsevanemana hindan kõrgelt Kalev Pihli loengut turvalisest käitumisest internetis. Lühidalt kokku võttes oleks õpetus noortele, et ära tee internetis midagi sellist, mida sa ei teeks päriselus. Ja et internetis tehtud tegu, mis näib ohutu oma ebareaalsuse tõttu, võib alati pöörduda reaalsesse ellu ja osutuda vägagi ohtlikuks. Ja et kui meie, täiskasvanud, arvestame, et internetis ei tea keegi, et tegelikult oled sa koer (viide laialt levinud naljapildile, kus arvuti taga istuv koer kutsikat õpetab), siis noored seda endale ei teadvusta. Viimast kinnitas tänases Päevalehes ilmunud Andra Siibaku arvamuslugu, kus ta oma doktoritööle tuginedes välja tõi, et noored ehk "digitaalpärismaalased" ei erista päris- ja virtuaalelu ning kuna nad ise panevad oma andmed ja hobid internetti päriselu peegeldavana, ei eelda nad teisi teistmoodi talitavat. Nii nad usuvadki, et internetis leitud 13-aastane kutt või 15-aastane hispaanlanna ongi need,kes nad väidavad end olevat... Ja meie, lapsevanemad, digitaalimmigrandid nagu me oleme, ei oska seda mõttemalli oletadagi...
Ühesõnaga, ma ei oska pakkuda head lahendust. Kommunikatsiooniinimesena usun selgitustöö võimalustesse ja luban vähemalt sellega tegelema hakata.