Viimastel päevadel olen kolleegide ja töiste partneritega aegu kokku leppides öelnud, et järgmise nädala alguses mind ei ole. Viisakusküsimusele, et kas olen puhkusel või töölähetusel, vastan, et olen juba kaks aastat tagasi tütrega kokku leppinud, et kui tal tänavu kool läbi saab, lähme koos tema ja vanaemaga (minu emaga) Taani Legolandi.
Vastuseks on neutraalne mhhh-nojahh, kuni ma täpsustan, et tütar on 24-aastane ja lõpetamas Lundi ülikoolis magistratuuri rahvusvahelise äriõiguse alal. Siis muidugi on reaktsiooniks üksmeelne spontaanne naerupahvak.
__
Siin aga on pilte meie ühistelt reisidelt ajast, kui Kati veel ka päriselt Legolandi-ealine oli. Sa olid ja oled võrratu kaaslane, mu armas suur tütar.
