Täna laekus mulle pakkumine ühest ajakirjast - võimalus maksta 8000 krooni ja avaldada oma juttu ajakirjandusele pretendeerival pinnal. "Lehekülg on märgistamata ja kommerts", on isegi kirjalikku pakkumisse pandud.
Kusjuures ajakiri ise ütleb enda kohta nii (sõnastus muutmata, bold minu pandud):
"Meie eesmärgiks on aidata nii algajal arvutikasutajal sõbruneda oma töövahendiga, avardada lugejate silmaringi arvuti-, video- ja digifotograafia võimalustega ning pakkuda ka objektiivseid võrdlusi ja teste, mis aitaksid teadlikumalt läbi mõelda, mida osta ja miks osta."
Ja mõni aeg tagasi kemplesin ühe kohaliku raadiojaamaga, kelle esindaja arvas, et kui muidu on ehk ajakirjanikud minu tööandja suhtes kriitilised, siis mõõduka tasu eest saame nende eetris ja autorisaates võimaluse meile sobivat sõnumit kuulutada ja rääkida oma häid uudiseid, kõike seda saatejuhi sõbralike peanoogutuste ja imetlevate küsimuste saatel. (OK, päris nii ta just ei väljendunud, tegu on minupoolse iroonilise interpretatsiooniga tema pakkumisest). Ning et meie konkurent on seda võimalust igatahes kasutanud ning nii hästi mõjus, et kõik raadiotöötajad ja nende tuttavad kaaluvad nüüd tõsiselt selle operaatori juurde ülekolimist.
Mina kui firma sõnumi meediasse levitaja peaksin selliste pakkumiste peale vist õnnest hüppama. Et ei mingeid segavaid reklaamteksti silte, tee aga vabalt vaba ajakirjandust. Mõõduka tasu eest.
Aga no mitte ei hüppa. Ise ka ei tea, miks. Ilmselt sellepärast, et sellised pakkumised on sisult liiga odavad. Kui sama pakuks mõni tipptegija, ostaks küll. Aga nemad ju ei paku. Sest varsti pärast seda poleks nad enam tipptegijad, vaid samasugused väiksed maineta susserdajad.