Tänavu aprilli algusse sattunud lihavõtted rõõmustasid küll sinilillede ja peenrast väljapiiluvate krookustega, kuid ilm oli vihmane-lörtsine (see tundub üldse olevat lihavõtteilma needus ükskõik kui soojal kevadel!), nii et ehkki käisime siiski ka sinililli korjamas, keskendusime maal rohkem tubastele tegemistele.
Sinililled Nõmme-lubjaahjul olid juba suured.
Pikka kanakari rõõmustas meid 50 muna ja vägeva karvajalgse kukega.
Nunnumeetri lõhkus armsuse üledoosiga Klaukse imearmas kutsikas Sami (lühend samojeedist), keda Janne lubas Karinil ja Helenil lahkesti isegi sülle võtta. Sellist koera vaadates võib minustki koerainimene saada 
No ja muidugi kohustuslik programm “munade värvimine”. Kõige mugavam on munade pakkimiseks kasutada sukka, aga kuna katkisi sukki nappis, läks käiku ka vana hea marli. Memmel, muidugi, olid omal ajal spetsiaalsed munade värvimise lapid, mis pärast jälle puhtaks pesti ja järgmiseks aastaks tallele pandi, aga kiirustav tänapäev sellist praktikat ei harrasta.
Nii et munad enne…
… ja pärast.
Lihavõttelaud:
Eraldi väljatoomist väärib tibukorv, mille sisu – pahupidi kollasest “dressiriidest” tibud samast materjalist rohelisel alusel – meisterdasin oma lastele Kati esimesteks või teisteks lihavõteteks. Algselt oli tibusid terve korvitäis (praegu imestan oma viitsimist neid õmmelda ), kuid kaks aastakümmet on teinud oma töö ja pesakonda vähendanud. Aga nüüd saab korvi täiendada šokolaadimunade ja muu igal aastal uueneva väärtuslikuga. Ja üks puumuna (mida pildilt praegu küll näha pole) on pärit lausa minu lapsepõlvest! Nii et lihavõttekorv kui aegade side.
Teisel pildil demob Karin tänavusi kaunimaid mune omapeopesal.
Ja lõpetuseks pilt isast, kes köögilaua taga jutustab, et püüab lihavõteteks ka oma panuse anda ja et midagi ikka võtta oleks, seadis ta üles mutilõksud Aga peab ütlema, et pühasid pidasid isegi mutid ning keegi lõksude vastu neil päevil huvi tundnud.
