Täna oli vaja ära tuua töömajas olev auto. Talvetingimustes oleksin palunud Leivol mind teise autoga töö juurde visata, kevadel aga panin jooksuriided selga (järeleandmisena talvele küll veel jalga matkasaapad) ning lippasin jalgsi läbi linna. 7,5 km.
+5 kraadi on ikka väga soe. Tänavatel vulisesid lustakad kevadveed, Kadriorus, veidi enne KUMU, nägin ka esimest (minu jaoks esimest) kuldnokka. Ja KUMU treppidel võttis kevad hinge kinni – just nimelt kevad oma ilus, mitte pingutus, sest trepid oli ainus koht, kus ma kõndisin - või tegelikult isegi jalutasin ja vahepeal lausa seisin ja vaatasin. Sest tõesti, lihtsalt NII ilus oli.
Ja lisaks olin positiivselt üllatatud sellest, kui kergesti see esimene jooks tuli. Tavaliselt ei jaksa ma pärast talve üle paari kilomeetri järjest lipata, nüüd aga ei pannud nagu õieti tähelegi. Ilmselgelt talvise ventti ja spinningu positiivne mõju – hoolimata isegi sellest, et viimased viis nädalat polnud liigutamiseks aega saanud.