Eile õhtul sattusin telekast vaatama "Lolitat". Algul poole silmaga, sest kunagi esimesel vaatamisel ta mulle ei meeldinud. Just Lolitat kehastava näitlejanna pärast, kes oli minu meelest nii eba-Lolita kui olla saab. Raamatu põhjal olin kujutlenud teda hapra, haldjalikult pahelise olevusena. Filmis aga aeles diivanil ja roomas motelli põrandal koerakese juures piinlikult kopsakas tüdrukuvolask. Omal moel nägus, teismelise girl-powerit täis ja pidevalt piire kombates kindlasti suuteline Humbertit võrgutama, aga no kindlasti mitte nümfett.
Aga kuna ma teisel korral juba ette teadsin, et Lolita seal selline on, jäi pettumus ära. Pigem hakkasid mõjuma teised asjad ja selline Lolita mõjus kuidagi... ma ei teagi, vist ehmatavalt tänapäevasena. Selline kõigile pidevalt pinda käiv ja aktiivselt ruumi täitev plika, kindlasti mitte teadlikult võrgutav ja üldse mitte paheline, lihtsalt huviga katsetamas oma seksuaalsuse mõju kõigi ümberkaudsete peal.
Kindlasti elulähedasem ja tõelisem kui minu kujutluste Lolita, aga sama kindlasti ei saa temast kunagi ikooni a la Audrey Hepburn filmis "Hommikueine Tiffany juures".