19. oktoobril 2005 mõtiskles Henrik blogide tuleviku üle. Muuhulgas lootis ta: „Uus kvaliteet tuleks sellest, kui kirjutajate hulka tekiks rohkem intelligentseid, informeeritud inimesi, kes actually tegeleks millegagi, kelle mõtted oleks jagamist ja lugemist väärt. Ma tahan näha blogivat suure (või minupärast kas või väikse) firma juhti. Tippriigiametnikku (okei, unistus). Tippsportlast, tipplauljat, tipp-prostituuti, tippkoristajat... Või tunnustatud akadeemiliste ringkondade esindajat, kes suudaks oma ideid uue meediumi nõutaval kujul pakkuda.”
Millele mina vastasin kommentaariumis:
"Muidugi oleks lahe blogiv tippjuht jne. Aga - ma olen väga skeptiline ja arvan: sellised blogid läheksid Dilbertit tsiteerides peatselt joonele "Since when is marketing a crime?" - ehk siis blogide kaudu hakataks (küll varjatud vormis, ent sihiteadlikult) müüma, töötajaid motiveerima, suhtekorraldust tegema, sõnumit edastama jne. /../
Ning siis läheb nii, et blogi muutub meediaplaanis samasuguseks listitud kanaliks nagu on trükimeedia, TV, raadio ja internet. Igaühele tehakse lihtsalt oma lahendus lähtudes kampaania sõnumist: no näiteks kirjutatakse lisaks lahtihüppavale pop-up bännerile ka "siiras ja südamest tulev" blogijutt."