Karini ja Toomase poeg Martin elas täna väärikalt üle elu esimese lõpupeo: lasteaia lõpetamise. Mina, Kati, Jüri ja Ode olime kõik seda tähthetke tunnistamas. Ega me keegi enam eriti ei mäletanudki, milline üks lasteaia lõpupidu on - vähemalt mina mitte. Kati ütles, et tema siiski mäletab ja päris selgelt - et oli olnud äge pidu. Jüri meenutas, et tagasi antud tööde mapp, mida pidi pärast käes hoidma, oli olnud hirmus suur ja raske. Odet polnud meenutamise hetkel meie lähedal, tema muljed oma lõpupeost jäid seega kuulmata.
Martini pidu oli armas. Algas see küll väikse nõutu üllatusega: rühm marssis sisse, aga kus on siis Martin? ... Ilmnes, et tema ja rühmakaaslase Carmeni rolliks oli Kiikhobu lasteaia lipp sisse kanda, nii et kui teised olid kohad sisse võtnud, sisenesid tähtsalt ja väärikalt ka nemad. (Lisatud on siia Karini pildid, aga temal vist liigutusest käsi värises, sest mõned pildid on pisut udused.)
Oli laule, tantse ja vahvate luuletuste lugemist. Siirast sebimist ja liigutavat puterdamist. Nagu laste puhul ikka.
Martin suutis enamiku oma etteastetest ära teha nii eemalviibiva ja mõtliku ilmega, nagu juurdleks ta parasjagu hoopis selle üle, mitu nulli on kvadriljonis. (See pole laest võetud: viimati, kui me koos autos sõitsime, küsis ta mult seda. Ma ei 
teadnud ja siis hakkas ta otsast tuletama: kümnes on üks null, sajas kaks, tuhandes kolm jne. Miljardi juures kaotasin mina järje, sest piinlik küll, ei mäletagi enam, mis suurusjärk tuleb pärast seda. Triljon?)
Siis said kõik kätte tunnistused ja (Jüri poolt nii hästi mäletatud) joonistustööde mapi. Igaühele laulsid rühmakaaslased saateks koolialguse laulu, saalis istuvad vanemad, õed-vennad ja muud sugulased plaksutasid. Sõnavõtt lapsevanemate poolt (mida pidas mu kolleeg Margus, kelle tütar Triinu käis Martiniga ühes rühmas), kasvatajatele lillede ja kinkide andmine - ja saigi ametlik osa läbi.
Mis siis veel? Sõime salatikorvikesi, Ernsti isa mängis kitarri ja laulis, ringijuhendaja korraldas lastele ringmänge. Nagu ikka. Poisid möllasid õues ülikonnapükste põlved emade rõõmuks poriseks, pisikesed preilid seevastu pidasid end üliviisakalt ülal. No ja kerge tüdrukute kimbutamine poiste poolt ja sellele vastav edvistamine kuulus kah asja juurde. Nagu ikka.