Matusekorraldus tähendab üsna mitmekihilist asjaajamist. Kui inimene sureb, tuleb kõigepealt koju kiirabi, tuvastab surma fakti ning tõdeb, et et tegu on loomuliku surmaga ning politseid pole vaja. Kiirabi käest saab esmase surmatõendi, millega tuleb järgmisel päeval minna perearstile, kes vormistab selle alusel oma tõendi. Perearsti tõendiga tuleb minna perekonnaseisuametisse, kus vormistatakse ametlik surmatunnistus. Perekonnaseisuametist saab ka tõendi Pensioniametile, et taotleda 3000 krooni matusetoetust.
Kiirabi annab ka infovoldikud matusebüroode teenuste, surnukeha transpordi ja muu kohta. Kiirabi surnut ära ei vii ega surnuautot kohale ei telli, seda teevad lähedased ise, valides surnukeha transpordi jaoks teenusepakkuja ja surnukuuri, kuhu lahkunu saata.
Ja siis algab matuste ettevalmistus: kirikuõpetaja ja kiriku aeg, peielaua koha otsing ja toitlustuse kokku leppimine, kutsutavate nimekiri ja läbihelistamine (kuidas küll korraldati matusele kutsumine kui ajakriitiline asi enne mobiiltelefonide ajastut?), surnuauto, kirst, lilled, küünlad, lindid, riided...
Memme matuste puhul oli kriitiline tegur eeskätt aeg: Memm suri pühapäeva hilisõhtul ning vahetult enne tänavuse aasta pikki jõulupühi. Nii olid meil matuste korraldamiseks aega loetud tunnid pooleteise tööpäeva (tavalise esmaspäeva ja teisipäevase pühade-eelse pooliku päeva) jagu. Minu tänusõnad siinkohal oma tööandjale, et sain end töölt vabaks võtta ja aidata emal-isal asju korraldada.
Üldiselt sujus kõik üle ootuste hästi. Kirikuõpetajal oli käesoleval aastal küll veel ainult üks vaba aeg, kuid see oli laupäeva hommikul kell kümme - nii et sobis meile üsna kenasti. Tähendas küll kella kuuest ärkamist meie jaoks ning ka matusebüroo inimestele tööpäeva algust tund tavapärasest varem, et saaks surnu kell kaheksa välja anda - aga kõik oli korraldatav.
Koolivaheajast hoolimata sai telefonitsi kohe kätte ka Loksa Vene Gümnaasiumi, kuhu sai tellitud peielaud. Vene Gümnaasiumi kokad ongi praegu Loksa üks tunnustatumaid suuremate ürituste, eriti matuste, toitlustajaid ning seda igati väärt - söök oli hea ning seda oli palju. See toidukülluse aspekt on olnud eluaeg oluline nii Mäepealse kui Väljaotsa Memme kui ilmselt kõikide teiste vanade, sõda ja toidunappust näinud inimeste puhul...
Pühade ajal sureb vist palju inimesi. Igatahes oli matusebüroos pikk järjekord ning meil emaga kulus seal oodates üle kolme tunni. Igatsesin tõsiselt internetipõhise matuseteenuse järele, kus saaks ise piltide ja hinna järgi valida ja tellida nii kirstu, matuseauto, lilled kui muud vajalikud teenused, mis praegu said valitud matusebüroos albumeid lapates ning põhiaeg kulus ootamiseks, kuni nende albumiteni pääseb. Lisaks, nagu hiljem välja tuli, eksis tellimust vormistanud töötaja tellimust kaustikust arvutisse ümber toksides kimpude arvuga ning ka meie, pead laiali ja emotsioonid hajali, ei pannud seda tähele. Nii tekkis meie arvutitellimusele 6 üleliigset kimpu, mille eest me (pead ikka laiali) ka ära maksime - summa ca 3500 krooni. Kui isa matusepäeva eelõhtul eksimuse avastas, olime valmis käega lööma ning Memmele need kuus ootamatut lisakimpu hauale panema... aga kui matusepäeva hommikul selgus, et tellimus oli teostatud siiski mitte arvuti, vaid ruudulise kaustiku materjalide põhjal ning kimpe oli valmis tehtud see arv, mida meil tegelikult vaja, siis võtsime kuue olematu lisakimbu teema viisakalt üles. Muidugi vabandas matusebüroo esindaja selle peale põhjalikult ja korduvalt ning olematute kimpude eest saab ema raha tagasi. Ma meelega ei kirjuta matusebüroo nime, sest kogu muu teenindus (kaasa arvatud see vigase tellimuse vormistaja oma) oli väga meeldiv ning proua ühesõrme-arvutikirja ponnistusi meenutades olen täiesti kindel, et tegu oli lihtsalt näpuveaga, mitte tahtliku pettusekatsega. Ja nagu öeldud, esmaspäeval peaks ka rahalise poolega korda saama - siis saab selle intsidendi lõplikult maha kanda.
Aga kuna meil jätkuvalt olid pead laiali otsas, ei märganud me seda, et Harju perekonnaseisuametis vormistati üks Memme dokument valesti: Rausalu asemel sai kirja Raudsalu. Nüüd peab ema esmaspäeval minema ka seda ümber vahetama, sest vaevalt ametlik paber vale nimekujuga läbi läheb.
Kolmas pead-laiali-unustamine oli meil seoses ristiga: me lihtsalt unustasime selle matusebüroost tellida ning rist meenus alles siis, kui hakkasime arutama, kui palju küünlaid haua ümber ja risti alla (risti alla - aga kus on rist ???) peaks panema.... Õnneks sai helistamisega asja korda aetud ning leppisime kokku, et matusepäeva hommikul saame surnuauto juhi käest risti ning maksame selle eest siis eraldi. Ja siis oligi peamine mure, et risti mitte ära unustada. Ema kirjutas tellimuslehele suurelt nurgale "RIST" ja nii see siis ei ununenudki.
Küll aga tuli teine ehmatus seoses ristiga Loksa surnuaial. Mehed kandsid Memme puusärgiga kirikusse, pärjad-kimbud said järele viidud ning surnuauto sõitis minema. Aga... kuhu jäi rist? Esimene mõte oli muidugi, et ununese autost välja tõsta. Ema sööstis nagu sprinter läbi surnuaia lõigates tagumise värava juurde, et autole vastu jõuda. Kui ta oli kiriku nurga taha tuisanud, nägime muidugi kohe, et rist seisab nagu kord ja kohus kiriku suure ukse taga... Ema jõudis aga edukalt ka autole vastu ja kuulis sedasama siis autojuhi käest.
Imekombel ei unustanud me maha ei musti linte, küünlaid ega tikke, ehkki just see mure meid mitu päeva saatnud oli.
Hauakivi tellime Memme ja vanaisa hauale kevadel.