Mulle meeldib käia EPRA klubiõhtutel, ehkki mõned ametikaaslased ei jõua ära imestada, mida mina sinna otsin. Et nii pikka aega selles valdkonnas töötanud, ise lektor ja guru, eks ole, ja käib nüüd mingeid loenguid ja vestlusõhtuid kuulamas. Samas tundub mulle, et üha enam käibki neil õhtutel just selliseid vanu olijaid, kes seal otseselt ei õpi, kuid kellele suhtekorralduse kui ala maine ja käekäik korda läheb.
Ja mulle lihtsalt meeldib kuulata tarku inimesi, isegi kui nad minu jaoks midagi otseselt uut ei ütle. Eelmisel korral Sandor Liivet, seekord Aavo Kokka. Aavol, kusjuures, oli ka uut öelda. Või vähemalt mõtlemapanevat. Ta tegi seda oma meeldival delikaatsel moel, kõrge intelligentsuse ja emotsionaalse intelligentsusega nagu ta on.
Kust läheb rindejoon? Loomulikult tõstatus igipõline küsimus, kas ajakirjanik ja suhtekorraldaja on vastaspooled või väljas ühe asja eest. Aavo arvas, et vastaspooled ja mina olen temaga ühel nõul. Hoolimata sellest, et akadeemilisema orientatsiooniga kolleegid käsitlevad suhtekorraldust kui püha üritust avalikkuse informeerijana, samamoodi kui seda on ajakirjandus.
Muidugi, kaudselt see on nii. Ja loomulikult ei jookse ajakirjaniku ja suhtekorraldaja vahelt läbi mingi kujuteldav-kujuteldamatu rindejoon ega käi lõputu sõda info varjamise ja kättesaamise üle. Aga need on siiski kaks täiesti erinevat tööd, täiesti erinevate strateegiatega. Ajakirjandus otsib erisust ja konflikti, suhtekorraldus püüab pigem olla leebe ja neutraalne. Ja mitte rääkida asjadest kõigi nende sabade ja sarvedega, mis selle juurde käivad. Sest need sabad ja sarved ehk köögipool, mis seal salata, on sageli natuke piinlik ja totakas. Või vähemalt üldse mitte nii ilus ja glamuurne kui tahaks välja näidata. Ajakirjandus aga tahab piiluda just sinna pealiskihi taha, kööki ja magamistuppa, kui piltlikult väljenduda. Sest nii sünnib Lugu. Aga nii, nagu inimestena tahame end hommikul unisena köögis koperdamas näidata ainult lähedastele, ei taha ka organisatsioon end meediale liiga lähedalt, liiga isiklikult näidata. Mis siis, et iseenesest oleks see inimlik ja armas ja paljudele meeldiks. Aga... ei taha. Lihtsalt ei ole nii lähedane. Sellepärast ei ajagi ka suhtekorraldaja ja ajakirjanik kunagi ühte ja sama asja.
Pressiteade ja -konverents suhtekorralduse arhiivi. Muidugi tuli jutuks ka pressiteadete teema. Ja see, et ajakirjandus neid ei armasta ega nende baasil suuri lugusid ei tee. Arusaadav, kes meist AD 2006 ikka seda loodaks. Mis aga mulle hirmsasti meeldis, oli Aavo ütlus: ajakirjandus liigub jutustuse poole ja see tähendab, et ka pressisuhtlus peaks sinnapoole liikuma. Alateadlikult olen ma seda tunnetanud, aga pole osanud nii hästi sõnastada. Muidugi, uudise struktuuri järgi üles ehitatud pressiteade ei kao kuhugi, olen ma kindel, ja uudislike asjade edastamiseks on ta ka parim moodus - aga kindlasti on inimlikus ja jutustavas vormis parem asju ajada.
Ja edasi. Pressikonverentsid ei peaks olema mitte konverentsid, vaid vestlusringid. Sest pressikonverentsidele saadetakse ajakirjanduse kergekahurvägi, kes info usinate töömesilastena toimetusse tassivad ja seal välja oksendavad, et teised saaksid hakata sellest mett tootma. Tegijate kohalemeelitamiseks peaks aga olema teised vormid.
See on mul juba ka praktikas ära proovitud: edukaimad pressiüritused on olnud need, kus infot ja uudist kapaga pähe ei kallata, vaid juhid räägivad ajakirjanike kui partneritega. Lihtsalt ja vabalt. Ühte niisugust üritust kiitis Pets ka Tehnokrati eetris, mille järel paljud ametikaaslased mulle helistasid ja küsisid, et mis valemiga ma küll sain nii kriitilise meelelaadiga inimese pressiüritust - mõelda, PRESSIÜRITUST!!! - kiitma... Ma ei osanud öelda muud, kui et tegin lihtsalt nii, nagu mulle hetkel parim tundus. Ja ei muretsenud sõnumistrateegia, edastatava info prioriteetsuse ja tulevase kajastuse pärast. Ja kõige vähem mõtlesin ma sellele, kuidas Petsi üritust kiitma saada. Sest see eesmärk olnuks lihtsalt liiga läbipaistev nõme.
Kingitus või solvang? Mis osas ma Aavoga aga päris nõus ei ole, on ajakirjanikele kingituste tegemine. Ma nimelt saadan ajakirjanikele, kellega on lõppeva aasta jooksul kõige tihedam koostöö olnud, alati jõuluks mingi väikese kingikese meie firma poolt. Loomulikult mitte nende äraostmiseks, nii hinnalisi kingitusi ma teha ei saaks :), vaid lihtsalt meelespidamise märgiks. Kuna ka meie firmakingid ei ole tobedad ninnunännud, leitakse neile ilmselt ka kasutust. Näiteks väikesele ilutulestikukomplektile. Või pudelile veinile. Või kommikarbile. Või villastele sokkidele. Mida iganes. Ja ma pole kunagi selle peale tulnud, et see võiks kedagi solvata, nagu arvavad mõned mu ametikaaslased, kes pigem soovitavad pakkuda kingiks võimalust teha head mõnele kodutule või lastekodulapsele. (Hmm, minu meelest on heategevus kui kingitus küll üle piiri ja liiga kohustav, samuti nagu ei tohi "rõõmsa üllatusena" kinkida elusat looma, aga see on juba teine teema.) Aavo point kinkide asjus oli aga see, et kingitused võiks saata toimetuse juhatajale, kes need siis ise laiali jagaks. Sest alati on ju toimetuses neid, kes kunagi kingitusi ei saa - lihtsalt nende ametikoht on selline, et ei paista välja ja nende olemasolu ei teata...
Põhimõtteliselt on see ilus mõte. Aga. Aga minul isiklikult on küll üsna ükskõik toimetuse assistendist või küljendajast ja sellest, kas keegi talle kinke saadab. Nii et mina adresseerin kingitused siiski ka sel aastal neile inimestele, kellele tahan oma meelespidamist näidata. Aga loomulikult pole ma üldse solvunud, kui nad neid asju teistele jagavad või edasi kingivad.
Õnn ei ole rahas, vaid koostööpartnerites. Minul muidugi on oma töös vedanud. Erinevalt avaliku sektori organisatsioonidest ei ole äriettevõte nii palju avalikkuse ja ajakirjanduse huviorbiidis. Ja ajakirjanikud, kes sellest valdkonnast või meie ettevõttest kirjutavad, on reeglina sellised, et nendega on tore suhelda. Isegi siis, kui tuleb mingit jama klaarida. Nad on asjatundlikud ja professionaalsed ning ma saan endale lubada luksust olla mitteformaalsem kui selles ametis tavaks. Kui pidevalt kappaksid läbi need ajakirjanduse kergekahurväe aina muutuvad hordid, üks "intrigeerivama" küsimusega kui teine, kaotaks minu töö meediaga suhtlemise osa kindlasti selle lustliku kerguse, mis tal praegu on.
Ja mina olen defineerinud oma meediasuhtluse rolli kui kontaktikeskuse. Minu ülesanne on suunata ajakirjanik õige inimese juurde või edastada talle õige inimese tsitaat. Viimast tuleb teha siis, kui ajakirjanik vajab juhatuse esimehe vastust küsimusele stiilis "palju teil kliente on" - muidugi ei hakka ma siis ei tema ega juhatuse esimehe aega raiskama, vaid ta saab kohe minult vastuse vajaliku inimese tsitaadina. (Ja muidugi on minu asi siis ka sellele inimesele teada anda, et ta on nüüd vastanud väljaande X küsimusele kliendiarvu kohta :)
Nagu sissekande pikkusest näha, oli mõtteid liikuma panev õhtu. Nii et eks ma lähen kindlasti jälle, kui klubitamine päevakorral.