Kati sündis minu kolmandal ülikooliaastal. Oli aasta 1991 ning ülikool elas läbi teatud segaduse, muutuse ja ümberkohanemise faasi, nii et Kati sünd oli mulle teretulnud pääsemine mõttetuks muutunud stuudiumist. Ei, ega ma ülikooli pooleli plaaninud jätta, pigem vastupidi. Kuid laps andis viisaka võimaluse mitte loengutes käia, vaid ainult eksameid ja arvestusi sooritada.
***
Kati sündimisest sain aimu eelmisel õhtul kella kuue paiku ning kell kümme olin ma, ärevil ja kärsitu esmasünnitaja, juba Toomemäel haiglas. Tegelikult oli muidugi liiga vara ning haigla tollal veel linoleumiga kaetud lõpututes koridorides kulgedes möödus minu elu pikim öö. Üksi, sest isa kaasavõtmisest polnud sel ajal veel mõeldagi ning tegelikult ka järgmistel kordadel, kui see võimalus juba oli, jäi J meie ühisel otsusel miskipärast kõrvale. Ei mäletagi enam, miks, ja praegu arvan küll, et isa võiks ja lausa peaks kaasas olema.
Mäletan nii hästi seda lõputut üksildast kulgemist mööda koridore, vahepeal õrnalt tuikavate valuhoogude tõttu seisatudes. Ja Ootust. Magada ei saanud, ärevus oli liiga suur. Ja akna taga aegamisi tekkivat hahetust. Ja et midagi nagu ei juhtunud.
Kati sündis 15. märtsi hommikul kell 10:10. Kergelt ja kiiresti. Kui ta minu kõhule oli pandud - väike, ootamatult haraline olend - oli ta algul seal täiesti vaikselt. Panin oma käe tema seljale - ta oli soe ja nii ootamatult omaette elus. Tegi paar naljakalt konnalikku liigutust - ning tõstis äkki pea ja vaatas mulle otsa.
Jah, ma tean nii raamatutest kui oma kogemusest, et imikud ei tõsta pead. Aga vastsündinud tõstavad. Korraks, et vaadata oma tulnukasilmadega sulle otsa.
***
Mind tõsteti raamile, et järgmisele sünnitajale laud vabastada, ning lükati koridori. Kati, kui ta oli juba mõõdetud, kaalutud ja mähitud, toodi mulle järele. Ja siis meid vist unustati sinna, et tegelda pakilisemalt abi vajajatega.
Algul oli õrn ja õnnelik olemine. Aga siis saabus pingutusjärgne vappekülm ning ma ei teagi, mida ma selle kestel kõige rohkem kartsin: ise kitsalt raamilt maha kukkuda või Katit pillata. Või et jooksen verest tühjaks, sest ka ligane loik külje all tundus üha laienevat. Seepärast olin paradoksaalsel kombel õnnnelik, kui keegi lõpuks tuli, Kati minu juurest lastetuppa viis, mind üle vaatas ja palativoodisse kärutas. Vajusin unne.
***
Noorelt lapse saanuna ei osanud ma oma uue rolliga kohaneda. Olin segaduses ega osanud kuidagi olla. Ma ei kartnud lapsega askeldamist ning hirm, et äkki läheb katki, oli mulle algusest peale täiesti võõras. Olin pealtnäha tubli ja õnnelik emme - aga ainult pealtnäha.
Sest väga kole öelda, aga mitu esimest nädalat ei osanud ma oma esiklast armastada. Praegustes ema ja lapse raamatutes on see tunne kui täiesti loomulik kirjas, kuid tollastes veel mitte, isegi mitte paljukiidetud Spockis, ja nii pidasin sisemiselt end tõeliseks koletiseks. Et mul on laps, aga ma lihtsalt hoolitsen tema eest - ja ongi kõik. Et ta on mulle pigem kohustus kui õnn. Ma ei julgenud sellest kellelegi rääkidagi.
Ja siis tuli Hetk. Olin just Kati söötmise lõpetanud ja ta voodisse tõstnud, ja seal ta siis lebas. Pea kõrvale pööratud, nagu peab. Suust nõrgunud piimanireke põsel. Ja äkki nii ootamatult armas, et... hakkasin lihtsalt nutma. Sel hetkel sai minust ema.
***
Pooleaastane Kati oskas roomata, kuid hoolitseval Mammul tuli mingil hetkel pähe teda kätest kinni hoides kõnnitama hakata. See maksis kurjalt kätte: kõndimise maitse suhu saanud Kati ukerdas põrandale tõstetuna kohe Mammuni ja kaapis nõudlikult tema jalga, kuni Mammu vastu ei pidanud, vaid tõusis. Ja kõndimismaraton algas. Pikaks ajaks kummargile sunnitud Mammu selg lõi ristluudest tuld, aga Kati ei väsinud.
"Katike, ma puhkan natuke," lunis vaevatud Mammu ja istus, Katit diivanist võimalikult kaugele paigutades ja mänguasjadega üle külvates. Aga hetke pärast oli Kati jälle tema jalga kaapimas.
Trall lõppes alles Kati käimahakkamisega, mis juhtus veidi enne tema aastaseks saamist.
***
Mina käisin ülikoolis jooksvalt edasi - stippi ei saanud kaotada, sest emapalka, meie riigi perepoliitika parimat saavutust, tollal ju ei olnud. Ja nii oli Kati imikueast väljununa päris palju ka minu ema hoida. Ema võttis nädalakaupa puhkust, et olla suuremate tööde ajal maal, ja heal meelel võttis ta sinna kaasa ka Kati.
Kati oli poolteist aastat vana, kui ta taas ühelt maa-nädalalt kodus tagasi oli. Õhtul, hetk enne magamajäämist tõusis ta äkki voodis istuli ja ütles täpselt minu ema hääle ja intonatsiooniga: "Pluuto kakas õuele. Issake!"
See oli Kati esimene täislause. Küllap sündmus, kus meie muidu nii puhtustpidav koer sündsusetu teoga hakkama sai, rabas võrdselt nii mu ema kui teda. Ema väljendas oma üllatust ja Katile jäi see tervikuna meelde.
***
Kui Jüri sündis, oli Kati kaks aastat ja poolteist kuud vana. Uus tita kodus oli muidugi äärmiselt huvitav. Tuli teda läbi voodivarbade vaadelda ja küllap käegagi katsuda. Igatahes ärkas Jüri ühel hetkel üles ja hakkas nutma. nagu titad ikka: ää-uuu, ää-uu.
Murelik Kati jooksis nõutult teise tuppa minu juurde:
"Mis ta räägib: käädu-käädu?"
Käädu jäigi pikaks ajaks Jüri hüüdnimeks. Kati ise oli titena Kidin, sest ta tegi magades pidevalt mingied kidisevaid hääli.
***
Katil olid tumepruunid silmad, pehmed roosad põsed ja kuldsed lokkis juuksed. Selline laps, keda tänavalgi kõik tädid kiidavad ja ilusaks ülistavad. Kati tabas selle juba õige ruttu ära ning hakkas teadlikult poseerima: kui keegi meile külla tuli, kuid Katit piisavalt tähele ei pannud, läks Kati tema juurde, pani käekese põlvele ja vaatas pead kallutades ja naeratades talle otsa. Siis ohver muidugi kiitmisest ei pääsenud.
Kati eriline lemmik oli pikka aega mu sõber-kursusekaaslane Jaan. Väga naljakas oli, kuidas pisike paariaastane tüdruk täiskasvanud mehega koketeeris: talle järjest oma asju näha tõi, ennast edvistavalt keerutas ja tema pilku püüdes ripsmeid langetades või siis vastupidi, otse silma vaadates naeratas. Üldse oli Katil kolmandaks eluaastaks välja kujunenud nn. pildistamis-naeratus, mida ta alati ohtralt ekspluateeris. Lisatud pildil demonstreerib ta seda Jüri pooleaastasel sünnipäeval.
***
Ma ei mäletagi, kuidas Kati lugema õppis. Tähtede õpetamist mäletan ma küll, aga kuidas ta kolmeaastaselt äkki juba luges, seda murrangut mitte.
***
Kati oli minu Väljaotsa-poolses suguvõsas üle hulga aja sündinud laps. Tema auks võtsid mõlemad vanavanaemad, minu Väljaotsa ja Mäepealse Memm, ette maailmareisi ning lasid isal end autoga põhjarannikult Tartusse sõidutada. Tollal 74-aastasel Väljaotsa Memmel oli see üldse elu pikim sõit: loomult paiksena polnud temas uute kohtade nägemise lusti ning Tallinn ja Rakvere, kus mõlemas tuli asju ajamas käia, olid olnud tema kaugeimad sihtpunktid.
Nüüd tuli ta siis aga Tartusse. Ja ehkki ta pole kunagi olnud ka suurem asi kirjakirjutaja, kirjutas ta seekord mulle pika kirja. Üks lõik sealt:
"Enn oli kodus juba loomad ära kamndanud. Ants läks ka Mäebelsele appi loomi kamandama. Mina kütsin ahju ära. Ja kogu aeg on mul silma ees see väike Katike."
Selle mõttega ongi ilus selleks korraks lõpetada Kati lapsepõlvemälestuste kirjutamine.