Oli kunagi üks Raimond Kaugveri sellenimeline raamat, teemaks (lihtsustatult öeldes) omavahel võõrdunud eliitperekonna poja pätiks kasvamine.
Meie-pole-süüdi assotsiatsioon tekkis tänast Postimehe artiklit lugedes, kus üksi elav ja internetifoorumistest mõistmist otsiv teismeline seal hoopis sõimata ja mõnitada sai.
Meie-pole-süüdi tunne tuli meelde, meenutades mõne aja tagust juhtumist, kus ma ise leidsin Postimehe kommentaariumist kommentaari, kus inimene ütles, et kui veel mingi õlekõrs ta koormale lisaks tuleb, siis ta tapab end ära. Ma olen üldiselt paksu nahaga inimene, eriti anonüümseid kommentaare lugedes, aga see kommentaar oli kirjutatud nii lihtsalt ja asjalikult, et selle tagant kumas tõelist meeleheidet. Mul hakkas hirm ja kirjutasin Postimees.ee toimetajale, et mida sellise kommentaariga teha - kas peaks kuhugi teatama (kuhu?) ja midagi tegema (mida?)
Arutasime seda teemat meilitsi ja jõudsime järeldusele, et me kumbki ei oska midagi peale hakata. Postimees.ee ei tohi jälgida kommentaatorite IP-sid, nii et kuhu sa anonüümse inimese murest ikka teatad?
Toimetaja pakkus küll välja, et mina võiksin kommentaariumis sellele kommentaarile vastata ning inimesega kontakti otsida.
Aga ma ei tahtnud seda teha. Sest mina (erinevalt sellest enesetapu teinud teinud tütarlapsest) teadsin oma elukalestumuses, et saaksin ise järgmistelt kommentaatoritelt sõimata. Et mis proff see Kaja Pino on, et tikub siin nõu andma ja sõna võtma jne. Sest mulle ei meeldi kommenteerida varjunime all, aga oma pärisisikut avaldades saab reeglina alati sõimata...
Nii ei teinudki ma midagi. Mõni päev asi kripeldas ja otsisin õhtuti internetist igasuguseid nõuande- ja kriisinõustamise organisatsioone, arutasin teemat Katiga (tuli millegipärast jutuks)... ja sinnapaika see jäi, sest muud teemad tulid peale. Unustasin, heitsin peast - võõras mure ju. Mis mina ikka teha saan. Küllap tal polnudki tõsi taga, niisama kirjutas... Ja küllap tegi Postimehe ajakirjanik samamoodi.
Täna tuli see jälle meelde. Lubasin endale, et kui järgmine kord märkan midagi niisugust, mille suhtes mu sisetunne karjuma hakkab, ma enam ei loobu. Võibolla teen end lolliks, kuid võibolla ka on minust abi.