14.september, mil Eesti rahvahääletus kunagi kaugel 2003.aastal otsustas Euroopa Liiduga liitumise kasuks, on küll veel paari nädala kaugusel, aga reisimuljete mõjul on just õige hetk kirjutada, kui hea meel mul on selle üle, et Eesti kuulub Euroopa Liitu.
Ei, ma ei räägi piiriületuste mugavustest, sest see on juba vana jutt. Ma ei räägi ka tööjõu vabast liikumisest jms-st, sest see pole mind veel otseselt puudutanud. Ma räägin soodustustest, mida tehakse Euroopa Liidu riikidest pärit noortele Euroopa suurlinnade kultuuriväärtustega tutvumiseks.
Vaimustavalt paljudes kohtades on EL riikidest pärit noortele kultuuriväärtustega tutvumiseks vaba sissepääs. Ja nooreks ei loeta mitte kuni 18-aastaseid, vaid noor ulatub lausa 26nda eluaastani välja. Triumfikaar, Versailles´ aiad ja Louvre´i kunstimuuseum on kohad, kus näiteks Pariisis seda rõõmustavat soodustust kasutada saab - ja loomulikult veel väga-väga mitmel pool mujal ja väga-väga mitmetes teistes linnades ja riikides.
Nii et mul on meie noorte pärast väga hea meel oma kunagisest poolthäälest EL-iga liitumisele. Ja ma ei solvu, kui euroskeptikud nüüd ehk ütlevad, et olen vahetanud kodumaa iseseisvuse tasuta muuseumipileti vastu.