Vannisifooni otsiku otsingud viisid mind kohtadesse, kus ma tavaliselt ei käi ja panid harjutama jutu peale saamise oskust kõige erinevamate inimestega.
Eradaim hetk. Balti jaama turg.
Kahe angaari vahel on mehed laotanud lahtikoorunud rohelise värviga lettidele oma kola. Tolmused juhtmepusad, aastatepikkusest kasutamisest plastmassi sisse kulunud määrdunud sõrmejälgedega lülitid ja elektripistikud, pisut õlised autoosad, kergelt roostes kruvid ja mutrid. Lettide all suurtes kastides on torujupid ja muu santehniline kraam.
Mehed on ülekeskealistest vanaisadeni. Mitte väga puhaste ja korralike riietega, valdavalt venekeelsed, habemetüükas põskedega. Õllepudel kõrval või hingeõhk selline, et see on just tühjaks saanud. Ostjaskond on enamasti samasugune, sekka mõni noorem asjalikes tunkedes remondimees vajalikku vidinat otsimas. Ja mina: valges pluusis, kostüümipükstes ja kontsakingades. Turg on ju lahti ainult tööajal, nii et lippasin oma tööriietes korraks kontorist välja.
Jalutan paar korda ridade vahelt läbi, jättes meelde letid, mille all on näha santehnika kast. Teen juttu ühe, teise ja kolmandaga, näitan oma sifooni ja otsikut ning kurdan olukorda. Müüjad on abivalmid, tuustivad oma kastid mitu korda põhjani läbi. Pärast kolmandat letti, kui vajalikku asja ikka ei leidu, hakkavad nad juba ise üksteisele hõikuma ja küsima. Tekib omamoodi sotsiaalne kommuun minu otsiku otsimiseks.
"Mul on osa asju laos, lähen vaatan," lubab üks. "Vaata sina minu letti!" Viimast ei ütle ta õnneks mulle, vaid oma naabrile. "Sina oota!" See on juba mulle. Võtab minu otsiku ja lahkub.
Paar minutit vaikust. Silmitsen letil olevat kirjeldamatut kola. Silmitsen letti valvama volitatud naabrit. Naaber on kergelt punetava ja paistes näoga ning mustade küünealustega parkunud kätega. Väga sõbralik ja küllap on tal igav.
"Istu, istu!" näitab ta oma kõrvale kastile. "Tal läheb aega."
Istun. Naeratan tänutäheks.
"No mis, läks katki?" küsib ta osavõtlikult, jutu alustamiseks.
"Läks katki," noogutan. Polegi ammu vene keelt rääkinud, nii et kõige kindlam moodus keeleoskuse näitamiseks on vestluskaaslase sõnu lihtsalt järele korrata.
"No, ja ise parandad siis või?"
"Ei, santehnik on. Mina ei oska. Mina ainult ostan."
"Eh - abikaasa peaksid saatma siia seda ostma. Ja lase mehel see peale kah keerata, pole vaja santehnikule maksta. See pole keeruline töö, mis sa asjata maksad."
"Mul pole abikaasat."
Vestluskaaslane sügab kukalt ja ohkab.
"Üksi on raske. On naisel, on mehel. Ma olen ka üksi olnud, ma tean. Koos on ikka parem, vaata, linnudki punuvad ju koos pesa. Ja naisele on vaja meest ja lapsi."
"Jaa, muidugi... Aga elu on keeruline."
"Jah, keeruline... Õlut tahad?"
Ega mul poleks sobinud keelduda, aga õnneks jõudis leti peremees tagasi. Ilma vidinata. Oli olnud küll kõiksuguseid ostikuid, kuid vale keermega.
"Nii uusi ei ole," kahetseb peremees.
"Aitäh teile, et otsisite. Eks ma vaatan veel ringi."
"Küll sa selle leiad," lohutab mu ooteaja vestluskaaslane.
Rüüpab mõtlikult õlut. Kui ma juba lahkumas olen, lisab toetavalt: "Ja küll sa ka mehe leiad. Oled veel ju noor, jõuad."
Tuju tegi heaks ja tundsin end nagu elumere lainetes erinevatesse sotsiaalsetesse kihtidesse sukeldunud Hemingway.