Rahulik pühapäevane hommikupoolik.
Kati (kriminaalmenetluse eksamiks õppimise vahel internetis surfates): „Emme, kuule, emme – loen just praegu online´ist, et Andres Minn sai eile orienteerumise eestikatel surma…“
Mina (suutmata ilmselt öeldust aru saada või seda omaks võtta): „Ahah.“
Kati: „Emme, ta oli ju sinu sõber?“
Mina: „Oli…? MIDA sa ütlesid ? ? ?“
***
Jah. See on uskumatu, aga tõsi – Minni pole enam. Minni, Eesti seiklusspordi legendi, sõpra, toetajat ja iginoort Grand Old Mani. Minni, suure avatud südamega Minni, kelle tehtult tõreda headuse paistel oleme nii sageli ennast soojendanud… Rumal juhus, reiearterit tabanud oks, ja ehtminnilik püüd omal jõul hakkama saada – ja teda pole enam.
See oli tõeline šokk. Ilmselt ei olnud minust kõige arukam ja empaatilisem seda kuuldes kohe Pilvile helistada - andke andeks, Pilvi ja Kadi-Liis ja teised lähedased, ma tean küll, et tutvusringkonna kõnedest ja kaastundest pole mingit kasu, aga inimene ei käitu paraku alati arukalt…
***
Vähemalt sain ma püüda teha midagi arukat selles osas, et pöördusin Postimehe ja Õhtulehe päevatoimetajate poole palvega sulgeda õnnetust käsitleva artikli kommenteerimise võimalus. Kommentaariumis polnud küll midagi otseselt solvavat, kuid see asjassepuutumatute inimeste mõttetu anonüümne targutamine ning oma vaimukuse näitamine – ei, ei, ei… Mõlemad olid abivalmid ja vastutulelikud, ehkki Õhtulehe puhul ilmnes, et kommentaariumi saab sulgeda ainult IT-töötaja (keda alati kohal pole), mitte päevatoimetaja ise.
Delfi oli sulgenud surmauudise kommentaariumi juba omal algatusel – tänu empaatilise mõtlemise eest, aga kahjuks mandusid nad teisest otsast uuele tasemele videoga täpse sündmuspaiga otsimisest. Kurat küll, inimesed, mida te leida lootsite: põnevat verise otsaga palki ja roomamisjälgedega vererada…? Ja selle uudise juures olid kommentaarid lahti…
Muidugi tõi järgmine päev uudiste korduse: traagiline õnnetus leidis ju kajastamist ka paberväljaannetes ning need omakorda peegeldati uuesti veebis. Kui Postimees seda uudist ka Facebookis jagas, lõppes mul jaks: Facebooki ju kinni ei pane. Aga vähemalt on seal tegu registreerunud kasutajatega, kes isegi varjunime kasutades oma sõnade ja targutuste eest hinges rohkem vastutavad. Ma vähemalt loodan.
***
Minu tutvus Minniga algas aastal 2003. Tõenäoliselt olime küll varemgi kohtunud, sest ta nägu oli tuttav, kui ta 36-tunni võistluse stardis meie naistetiimi taga seisis ja torises, et lastakse ikka igasuguseid lillelapsi rajale – inspiratsiooni andsid selleks ilmselt minu lillekujulised patsikummid. Ja küsis siis sama hingetõmbega hoopis hoolitseval moel, et kas meil ikka on kõik vajalik kaasas, et seda rada läbi teha… Meil küll oli, aga läbi me seda siiski ei teinud, aga see pole praegu oluline. Oluline on see, et just sellisena – pealtnäha tõreda, aga samas hoolivana - jäi Minn mulle meelde (vaatasin pärast tiiminumbri järgi stardiprotokollist ära ka tema nime), ja see tunne on püsinud tänaseni.
***
Minni ütlemisi ja tegemisi saadab hulk legende. Üks, mis praegu meelde tuleb, on sündmusest, mille tunnistaja ma ise küll polnud, kuid olen korduvalt ja paljude teiste käest kuulnud.
Ühe võistluse rattaetapil sõitis Pilvi esirattaga auku, lendas hooga kukerpalli üle lenksu ja jäi liikumatult lamama. Pea sama kiiresti olnud – kes ütleb, et surmani ehmunud näoga, kes, et kriitvalge näoga – Minn rattalt maas ja tema juures. Kui aga Pilvi, kes oli ainult ehmatuse osaliseks oli saanud, täiesti tervena silmad lahti lõi, kehutanud Minn end hoobilt ükskõikseks, teinud põlgliku ringi ümber lamaja (mõningate kirjelduste kohaselt ka tonksanud teda rattakinga ninaga) ning nõudnud: „Aja end püsti, aeg jookseb!“
Ma usun, et seda lugu jutustatakse just sellepärast nii palju ja meeleldi, et see oli midagi Minnile igiomast: sügav hoolimine oma lähedastest, mida ta aga kõrvalseisjate eest alati justnagu varjata või maskeerida püüdis.
***
Nende perel oli koer, suur ilus lambakoer, kellesse Minn väga kiindunud oli. Minn rääkis mõnuga, kuidas koer jooksuretkedel kaasas olles algul metsa kõrvalepõikeid tegi, kuni keel vesti peal ja käpad valusad – pererahva jooksutiirud olid lihtsalt nii pikad. Kiiresti õppis koer ära, et kui ta on kaasa võetud, tuleb joosta energiasäästlikult: täpselt mööda teed pererahva järel.
Siis jäi loom vanaks ja jaksas üha vähem joosta. Kui ta suri, mainis Minn seda koera kohta küsivatele sõpradele stiilis „Kärvas, raisk“ – kuni ühel peoõhtul veidi vindisena pääses kurbus nagu paisu tagant ning Minn jutustas valusalt ja ilusalt, mida kõike oli see koer talle tähendanud ja kui oluline olnud. Koera surmast oli möödas vähemalt pool aastat…
***
Minnil oli tohutult suur ja mitmekesine sõpruskond. Olen õnnelik ja tänulik, et servapidi oleme ka meie Leivoga sellesse kuulunud ning et tema ja Pilvi on jaganud meie elu üht suurpäeva, abiellumist. Tinglikult võin nimetada Minni ka oma esimeseks kirjastajaks, sest just tema ostis pulmaoksjonil minu 1994.aastal kirjutatud romaani käsikirja ja kinkis selle hiljem oma tütrele.
Sõbrad leidsid siit ajaveebist ühe nelja aasta taguse postituse, mille ma ise peaaegu unustanud oli. See räägib muljeteõhtust, mille Minn ja Pilvi korraldasid pärast Portugali MM-i. See kirjeldab nii hästi Minni valmidust sõpruskonna heaks panustada, et tagantjärele ajab nutma…
http://kaja.ekstreem.ee/post/2009/12/20/Seiklussportlased-metsas.aspx
***
Minn armastas kogu aeg öelda, et tahab äkilist, ilma pika põdemise ja vindumiseta surma ja et see võiks juhtuda kuskil mägedes. Mägedes see küll ei juhtunud, aga äkki küll.
Mul on otsatult kurb.
Puhka rahus, Minn. Kui maailma lõpus on kohvik, siis miks mitte ka seiklusvõistlus ja kunagi oleme kõik seal stardis. Sina läksid ees. Pane siis õlled külma.