Eile õhtul vaatasin USA filmi "Minu Aafrika" (1985), tehtud Karen Blixeni samanimelise romaani (või eluloodraama?) järgi ja võitnud seitse Oscarit.
1914.aastal siirdub peategelanna Aafrikasse, et koos oma seltskonnalõvist võluva mehega hakata pidama seal farmi. Ent abielust ei saa asja, istandus laostub, ja naine siirdub tagasi kodumaale - olles lennuõnnetuses kaotanud ka oma Elu Armastuse, Aafrika safariküti.
See oli kaunis ja kurb film, natuke raske ja väga tõetruu. Ei mingit liigset dramaatikat, suurepärased näitlejad (peakangelannat mängis Meryl Streep).
Ja moraal? Mul oleks hea meel, kui ka mina suudaksin - hoolimata kõigist tema tegudest ja sigadustest - oma eksmehega samamoodi sõbraks jääda nagu Karen suutis. Aga loomulikult ma ei taha, et minu safarikütt, kes näitab mulle maad Jumala pilgu läbi (viib lendama) ja päästab mind lõvide käest, traagiliselt surma saaks.
Aga see oleks siis muidugi juba hoopis teine lugu. Ma ei ela ju ka Aafrikas.