Oma elu koertest olen juba kirjutanud. Nüüd, seoses Kisti maadraamaga, mõtlesin ka kõigi meie seniste maakasside peale.
Kõige esimene kass minu mälestustes on Kiti, klassikaline kodutriibik. Kõuts, sest millegipärast võtsime varem endale alati isakassi. Või noh, mis millegipärast: ikka sellepärast, et ei peaks tegelema poegade laialijagamise või, veel hullem, uputamisega.
Kiti tõi meile minu isa, kes on üldse olnud väga paljude meie lemmikloomade "autoriks". Ta oli näinud sügisesel külateel noort usaldavat kassi, kes hakkas tal järel käima. Käis, käis, kuni isa ta põue pistis ja meile tõi. Memm küll pragas, et nüüd tõid kellegi külakassi ära, aga Kiti osutas uue koduga ilmselget rahulolu. Ja teadaolevalt ei otsinud keegi teda ka taga - isa oletas, et võibolla oli kass hoolimatute inimeste poolt autost külavahel teele visatud.
Mulle tundub, et Kitist kasvas väga suur kass. Aga ma olin siis ise veel väike, ei käinud kooliski, nii et see võis ka lihtsalt tunduda. Aga kui Memm varahommikul karjalauta minnes viskas Kiti üle ukse tuppa magavale minule seltsiliseks ja see seltsiline ennast valjusti nurrudes minu jalgadele kerra keeras, ei saanud ma jalgu liigutadagi.
Kitit jätkus meile vist kaheks aastaks. Siis ühel kevadel ta kadus. Kiisutasin oma kiisutasin ja kurvastasin oma kurvastamised juba ära... ja siis leidsime Memmega kuuri tagant kassilaiba. Juba kõduneva, kuid sellest hoolimata näha, et koerte poolt surnuks rapitud Kiti. Küllap tahtis kass põgeneda heinakuuri uste alt sisse, aga ei jõudnud...
See oli minu jaoks väga kohutav leid ning hoolimata Memme antud suhkruveest nutsin selle üle mitmel ööl. Küllap sellepärast lubaski Memm, kes tegelikult üldse kassiinimene ei olnud, mul karjalaudast uue kassi tuua. Laudakassidel, kes kolhoosi piimakarja manulistena lauda kõrval heinakuuris elutsesid, olid parasjagu pojad. Tingimuseks oli, et pojad peavad enne õppima iseseisvalt alustassilt piima jooma ja väljavalitu peab olema isane.
See ootamine tundus hirmus pikk. Käisin iga päev koos oma laudasõbra, umbes minuga üheealise poisiga kassipoegadele piima pakkumas - et kas juba joovad. No ei joonud, ehkki me neid ninapidi sinna lausa sisse toppisime. Ainult turtsusid ja aevastasid naljakalt, kui piim neile ninna läks.
Kassipoeg oli mul ammu välja valitud. Üks mustavalgekirju, keda kutsusin alguses kirjumirjuks, kuni Mirju ta nimeks saigi.
Ja siis saabus kauaoodatud päev: kassipojad osaksid ise piima juua! Abitult ja aevastades küll, aga nad jõid! Roosad keelekesed käisid usinalt piima ja suu vahet.
Silmapilk, piimatassigi heinavirnale jättes jooksime kahekesi meie koju. Karjalaudast üle väljade on sinna ikka ligi kilomeeter ja mul oli hing lausa rinnus kinni, sest sõber - muide, ma ei mäleta või ei teagi ta nime, sest kõik kutsusid teda lüpsinaisest ema järgi lihtsalt "Tüüne poisiks", niisamuti nagu mina olin "Elmi plika" - oli minust kiirem jooksja. Aga mind kannustas soov võimalikult kiiresti oma kallis kirjumirju koju viia, nii et püsisin tempos.
Kodus toppisime suure laastudest punutud kahe sangaga pesukorvi poolenisti heinu täis. Aegsasti olin valmis varunud ka suure räti ja kummipaela, millega rätt korvi peale köita. Olin ju kuulnud, et kassi tuleb tuua nii, et ta teed ei näe - siis jäävat uude koju ka pidama ega pöörduvat vanasse tagasi. Noh, kuhu see pisut pealt kuuvanune piiks ikka läinud oleks, aga ega me nii selgelt mõelda osanud.
Korv heintega oli tõttöelda hirmus raske. Ja sellega tuli ju ka tagasi minna, siis veel ka kass sees, keda liiga loksutada ei tahtnud. Olime surmväsinud, kuni lõpuks üle päikesest hõõguvate heinamaade meie varjulisse kööki tagasi jõudsime ja kassipoja korvist põrandale tõstsime. Ukerdas teine sela harkisjalu ringi ja miugus, kuni juba tuttava piimatassiga kohale jõudsime.
Memme käest sain muidugi pahandada, kui temagi ükskord laudast koju jõudis. Et ikkagi liiga väike poeg pesakonnast ära toodud. Aga nutsin ja palusin ja nii Mirju siiski meile jäi.
Ei tea, kas liiga varase emast eraldamise või mille tõttu, kuid Mirjust sai üsna väike kass. Eriti kõutsi kohta. Aga ta oli väle ja osav ning ka mänguhimuline. Väike Karin näiteks kartis teda, sest Mirjul oli kombeks voodi all kõhutades möödujaid varitseda ja siis neile "mängult" oma teravate küünte-hammastega säärde karata.
Mirju oli meil umbes kolm aastat. Siis ta kadus. Lõplikult.
Ja muidugi oli isa see, kes uue kassi tõi. Seekord Tallinna bussijaamast, kus süsimust kass tuli end tema säärte vastu nühkima. Isa pistis ta põue, tõi bussiga maale ja kandis süles paar kilomeetrit meile koju. Kass, muide, oli ennast väga viisakalt ülal pidanud ja terve aja aina nurrunud.
Nii jõudis meile Musti.
Musti (mitte segi ajada teise, Kai kassist Mustiga hoopis hilisemast ajast) oli süsimust, kurgu all valge kikilipsuga ja erakordselt ilusa okaskarvaga. Talviti nägi ta välja nagu hõberebane, mustade karvade otsad hõbedaselt helklemas ja kogu süsimust kasukas imeliselt küütlemas. Kuna Musti oli ka suur kass - kord kaalusime teda ja saime kaheksa kilo -, oli seda ilu ikka väga palju.
Mu emal oli sel ajal suur ümmargune mustast sooblinahast müts. Kord, kui hakkasime maalt bussi peale minema, sirutas ema käe tugitooli poole, et võtta oma müts - ja haaras hoopis seal rõngakujuliselt põõnutavast Mustist. Oleks peaaegu kassi pähe pannud :) Ehmatus oli muidugi mõlemapoolne ja müts püsis sel ajal kenasti vagusalt hoopis laua peal.
Nelja-aastane Musti kadus ühel talvel ja Memm kahtlustas selles üht kaugemat külameest. Too oli meil käies alati kassi kiitnud ja öelnud, et küll sellest saaks ilusa naha. Ja just kassi kadumise päeval olevat ta taas Memme pool käinud...
Mine tea, kuidas lugu sellega oli, kuid kadunuks Musti jäigi.
Ja kevadsuvel tõi isa ühe oma töökaaslase juurest meile Midi.
Midi oli saabudes umbes kolmekuune ja terve oma elu olnud korterikass. Nii oligi, et kui me ta õuel murule panime, tõusis kassike imelike kõditavate kõrte vahel tagakäppadele ja näugus nördinult. Rohul kõndimist ei tahtnud ta ikka hulk aega ette võtta, enne kui lõpuks õueoludega kohanema hakkas.
Midi oli ülimalt haruldane kass, nagu nüüd tean: kolmevärviline isane, kelle üldiselt valgel kehal oli keset selga musta-kollaseristiline sadul, peas sama karva triibuline müts ning sabagi oli musta-kollasetriibuline. Reeglina on kolmevärvilised kassid emased , isaseid sünnib ainult üks 3000 kolmevärvilise emase kohta ning geneetilise defekti tõttu on ta sigimatu. Isa valis Midi aga muidugi mitte harulduse, vaid selle rahvateadmise tõttu, et kolmevärvilised kassid olevat head hiirepüüdjad.
Rahvatarkus pidas Midi puhul ülimalt paika. Tema meelisharrastus oli kanda murtud hiired trepi ette ja siis nende kõrval uhkelt kiitust oodata. Eriti sügisel, kui hiiri palju liikumas, oli see tõeline nuhtlus: pidevalt vedeles ukse all paar-kolm hiirelaipa.
Midiga samal ajal oli Mäepelasel kass Charlotte - minu meelest kõige elegantsem kass, keda ma näinud olin. Vesihall, pikakarvaline, valge kurgualusega - üsna samasugune kui meie praegune Kisti. Tema jooksuajal tassisime Midi pidevalt Mäepealsele, et nad kolmevärvilisi pikakarvalisi poegi saaksid - aga ei midagi. Nüüd muidugi tean, et Midi ei saanudki poegi.
Ilmselt sellepärast, et Midi jooksuajal omal algatusel küla peale kondama ei läinud, elaski ta maakassi kohta kaua: vähemalt viis, kui mitte kuus aastat.
Siis ta kadus.
Paar aastat olime kassita. Ei teagi, miks. Küllap sellepärast, et Memm, nagu öeldud, ei olnud kassi-inimene, ja isa kah ilmselt kusagilt uut kassi põue ei pistnud.
Siis tuli meile Uustalult üks must emane kass ja seadis end sisse meie keldri eesruumi lakka. See ruum, muide, kannabki praegu nime kassilaut - sest aastaid elasid seal poolmetsikud kodukassid. Seda Uustalu päritolu emast ega tema poegi meil toakassideks kodustada ei õnnestunudki ja nii nad seal kassilaudas ja selle lakas elasidki. Memm toitis neid hästi nagu kõiki oma loomi. Vahepeal saatis pesakondi merekooli, kui need varakult üles leidis, kuid kui kassiemal õnnestus poegi silmade avanemiseni peita, nad jäid: Memm ütles, et süda ei kannata enam selliseid uputada.
Kasside hulgas toimus ka mingi imelik iseregulatsioon: kunagi ei olnud meil korraga üle nelja-viie kassi. Osad läksid ära või murti rebaste poolt maha, kuid kadunuks neid aegajalt jäi ja kasside populatsioon püsis vahetustega, kuid arvuliselt muutumatutes piirides.
Must emakass oli sõber Memme tollase koera Pluutoga. Mammu meenutab aina, kuidas kord tuisusel talvepäeval oli Memm läinud autolahvkasse ning koer ja kass jäid teda läbi tuisu tanuma otsale ootama. Koer keeras istudes turja tuule poole ning kass puges istuma tema esikäppade vahele - tuulevarju...
Enamik selle kassi poegi olid ema kombel mustad, sekka paar triibikut ja üks vesihall. Justus, Välk, Turtsu... üritasime neile aegajalt nimesid panna, kuid nad läksid segi ja nagu öeldud, vahetusid pidevalt.
Sel ajal oli juba ka minu Tartu-kodus kaks kassi, hall siledakarvaline emane Niu ja must mitte just ülitark isane Riu. Kui sellest kooslusest pojad sündisid, andsime Riu ära - millegipärast tekkis meil hirm, et ta võib pojad maha murda. Karin veel soovitas naljaga pooleks, et võiksime Riu lihtsalt maale viia ja seal lahti lasta - niikuinii keegi ei märka, jookseb seal üks süsimust kass rohkem või vähem... Neist tollastest linnakassidest on väga kenasti kirjutanud juba mu eksabikaasa, ma ei hakka maakasside teema juures enam kordama.
Maakassid elasid kassilaudas veel terve aasta pärast seda, kui Memm oli maalt juba linna kolitud. Ema viis neile hunnikute viisi kuivtoitu ja nii nad seal siis omapäi elasid. Ent siis kadus üks, siis teine. Lõpuks jäi ainult must emakass, seesama kunagi ise meile tulnu. Ent siis lahkus temagi. Viimased kuuldused tulid Uustalult, kuhu oli ootamatult üks must kass ilmunud - kas läks ta inimeseta jäänud majast oma kunagisse koju tagasi...?
Praegu meil maal ehtsat maakassi ei olegi. Meie linnadaamid Kisti ja Tiffany ei lähe ju arvesse.