Ajaveebi kirjutades tuleb aegajalt tunne, et ma ei peaks siia kirjutama ainult oma päevasündmusi ja hetkel kehtivaid mõtteid, vaid ka… ma ei teagi, mida. Võib-olla võiks neid nimetada tuleviku jaoks tehtavateks üleskirjutusteks, et mu lähedaste inimeste ja suguvõsalood ka mu laste jaoks olemas oleksid.
Nii ma siis kirjutan seekord oma onust. Kairi ja Kai isast, Anna ja Mardi vanaisast. Oma ema vennast, kes on temast kolm aastat vanem ehk praegu siis 62-aastane. Oma isa eluaegsest sõbrast, kellega isa esmakordselt kohtus viieaastasena – jah, nii naljakas kui see ka pole, minu äsjasündinud ema varrudel. Onu Ennust, nagu teda oleme eluaeg kutsunud, nii et onuenn on talle nagu uueks nimeks saanud. Onu Ennust, kes praegu on kümnepäevasel taastusravil, mida haigekassa talle igal aastal tasuta võimaldab.
Sest umbes viis aastat tagasi sai onu Enn maakeeli öeldes rabanduse: hakkas oma Kadrioru kodus öösel WC-sse minema ja kukkus koridoris halvatuna maha. Suurem osa halvatust taandus arstide hoole all, kuid käed, mõlemad käed jäid liikumisvõimetuks: parem täielikult, vasakul sai pisut sõrmi liigutada ja rippuvat kätt umbes paarkümmend sentimeetrit kergitada.
Täies tööeas praktiliselt kätetuks jäämine on karm saatus kellele tahes, kuid erakordselt karm mehele, kellest töökamat pole mina kunagi näinud. Onu Enn oli oma tööajal kõrgelt hinnatud ehitaja ning ka puhkuste ajal, mille ta pea eranditult on veetnud maal, mäletan teda alati tegevuses. Alati midagi toomas, viimas, parandamas, kopsimas. Väljaotsa Memm, kes naistetööde kategoorias oli sama agar, kiitis teda alati taevani. Eks pidigi kiitma, oli Enn ju tema ainus poeg, pealegi niimoodi ilmale tulnud, et Memm ise oleks selle käigus peaaegu hinge heitnud.
Onu Enn sündis nimelt 1944, Tallinna märtsipommitamise aastal. Ja märtsis, ainult mõni päev pärast seda traagilist ööd. Memmele olid Loksa kohalikud arstid ja ämmaemandad ammu öelnud, et sünnitamiseks peab kindlasti Tallinna suurde haiglasse minema: tegu olevat suure, pealegi vales asendis oleva lapsega. Aga Memm vaatas sel kohutaval ööl üle mere ja metsa kümnete kilomeetrite kaugusele lõõskavat Tallinna põlemise kuma – ja teadis, et ei lähe. Et pigem sureb kodus koos oma lapsega, nagu ta vanuigi korduvalt on meenutanud.
Kodune sünnitus kestis kaks ööpäeva ja laps oli lõpuks tangidega välja kistud – sinisena ja elumärkideta. Ka Memm olnud selle katsumuse peale minemise äärel, kuid küllap oli eluihk sõjast ja surmastki üle ning ellu jäid kõigest hoolimata mõlemad.
Nii ongi mulle tundunud, et kuni viimase kümnekonna aastani, mil Memme südames on esikohale asunud minu ema, hoidis-armastas Memm oma lastest kõige rohke onu Ennu. Väiksena tegi see mulle suurt tuska, kui Memm onu Ennu muudkui kiitis ja minu ema, veel rohkem aga isa tegemiste kallal nurises. See tundus mulle ebaõiglane ja põhjendamatu, seda enam, et kõik kiidetud suured tööd olid minu isa algatatud ja ette võetud.
Jah, ka praegu pean ma märkima, et onu Enn oli küll tubli töötegija, kuid mitte eriti initsiatiivikas. Ta parandas ja säilitas olemasolevat, kuid ei algatanud ise peaaegu midagi uut. Majale teise korruse ehitamine, uus eeskoda – kõik sellised asjad on olnud minu isa käivitatud. Onu Enn tuli kõigega meelsasti kaasa ja tegelikult vist minu isale just selline suhe meeldiski: kujutan ette, et samadel alustel oli põhinenud ka kogu nende sõprus varasest lapsepõlvest peale. Aga väiksena ei saanud ma sellistest asjadest muidugi aru ning olin Memme poolt eelistatud onu Ennu peale oma kiivuses mõnigi kord nii kuri, et hoidsin temast täiesti eemale. Imelikul kombel sai minu pahameele kandjaks just tema, mitte aga Memm kui selle minu-arust-ebaõigluse tegelik põhjustaja. Küllap oli krapsakas ja kohati käredapoolne Memm lihtsalt liiga suur autoriteet, et teda salamisigi põlata.
Suuremaks kasvades muutusin muidugi arusaavamaks ja arukamaks ning õppisin ka onu Ennu paremini hindama. Tema vaikset toimekust, abivalmidust ja heatahtlikkust. Kui tal vähegi aega oli, aitas ta heal meelel ka lapsi – just tema õpetas mind, Karinit ja Kairit näiteks poolekslöödud halust peitliga mängupaati, haabja algelist minivarianti uuristama või mängumajadele ristnurki tegema.
Onu Ennu tabanud õnnetus lõi mõneks ajaks segi kogu nende pere elu. Kasvõi alates sellest, et ei tema naine ega kumbki tütar ei osanud autot juhtida. Seni polnud seda vajagi olnud: kõik vajalikud sõidud, viimised ja toomised oli teinud Enn.
Aga kõik kohanesid. Onu Enn on treeninud-töötanud oma vasaku käe nii kaugele, et saab sellega kõik vajalikud asjad tehtud – söömine, riietumine, uste avamine ja sulgemine, kergemate asjade tõstmine ja kandmine. Ja kuivetult rippuv parem käsigi avaldab õrnaid elumärke – ehk aitab praegunegi taastusravi neid veidike edasi. Koduse vanaisana on ta heaks kaaslaseks koolist tulevale Annale ja Mardile, kui teised pereliikmed veel tööl on. Sohvriameti võttis aga üle Kai, tehes endale autojuhiload. Kuid kuna tema asub suurema osa ajast Tartus – tänavu kevadel peaks ta lõpetama geenitehnoloogia magistratuuri – on nüüd autokooli-teekonna võtnud ette ka Kairi.
Mina ei ole vaiksepoolse ja enesesse suunatud onu Ennuga hingelt lähedaseks saanud. Kuid mida aasta edasi, seda armsamaks ta mulle imelikul kombel muutub.
Ja kuna üks oletus onu Ennu halvatuse põhjuseks on põhjarannikul leviva haigustkandva puugi hammustus, olen sellest alates kandnud hoolt enda ja laste profülaktilise vaktsineerimise eest.