Täna on Karini sünnipäev ning kui käisime talle visiidi korras õnne soovimas, palus ta endast lugusid meenutada. Kohe ei tulnud kõik meelde, küll aga tagantjärele.
***
Karini lapsepõlvine leivanumber oli jõest vooluga alla minek. Valgejõgi on meie küla kohast üpris kiire vooluga ning Karin oli meister laskma endal jalgu alt viia. Kärga juures (see on ühe ujumiskoha nimi) lupsas ta umbes 4-aastasena üle kividest ehitatud paisu ning läks kiires voolus allavett nagu kork, õnneks ilusti veepinnal. Ema hüppas kohe järgi, kuid Karin sai ka ise vette vajunud puu oksa küljest kinni ja hoidis end paigal, kuni ema temani ujus.
Teine kord oli Luksu teeotsas (teine ujumiskoht), kus Karin jälle üle paisu lipsas ja allavoolu läks. See oli eriti tähelepanuväärne saavutus, sest paisu taga on kari, kus vett vaevalt jalalaba jagu. Aga ema sai vett pritsides ja libedal kivipõhjal komistades joosta ikka hulk maad, enne kui Karin põhja kinni jäi ja ema ta kätte sai.
***
Meie talu ja ülevälja-naabri Uustalu vahel laius kolhoosiaegadel suur viljapõld, kust läbi vilja viis väike jalgrada ühest majast teise. Kord jooksime mina ja naabritüdruk Marje mööda seda rada Karini eest ära (meie, suuremad, tahtsime vahepeal ainult kahekesi mängida) - ning meie sabas tilpnenud kangekaelne Karin eksis teelt kõrvale ja kadus vilja sisse. Rukis on ju kõrge, kaugelt üle väikese lapse pea ning orientiir kaob silmapilkselt. Kõik täiskasvanud hõikusid ja otsisid ning vahelduseks maandasid oma muretsemist minuga riieldes. Nagu mul endal poleks hing vaevanud ja nagu ma ise poleks mures ja õnnetu olnud!
***
Kaudselt minu pärast sai Karin kaheksandas klassis ka käskkirja. Mina olin esimest aastat Tartus ning kutsusin Karini ja tema pinginaabri Janika endale nädalavahetuseks külla, teatrisse ja puha. Nii tulid nad reede õhtul Vanemuisesse jõudmiseks viimastest tundidest ära ja kuna meil oli karm kool, lendas põhjuseta puudumise eest kohe ka käskkiri. Õe juurde teatrisse minek polnud ju mingi aktsepteeritav põhjendus.
***
Kuigi meil on neli aastat vahet, oli Karin mu lemmik-mängukaaslane. Temaga aretus meil terve omaette mängumaailm riidest õmmeldud nukkudega, millest hiljem nakatusid ka mitmed meie sõbrannad ja onutütar Kairi. Mängu nimi oli "tondimäng", sest esimesed omaõmmeldud nukud tulid meil - noh, ütleme, mitte väga ilusad, nii et hoidjatädi ristis need tontideks. Hiljem, kui kasvasime meie ja kasvas käteosavus, muutusid muidugi kaunimaks ka meie käe all sündinud tegelased, aga tondid nad olid ja tontideks jäid. Mängu lõpuks, kui juba liiga suured olime, oli meil neid paarikümnesentimeetrisi tonte kaugelt üle saja! Igaühel oli nimi, iseloom, sugulus- ja muud sidemed teistega. Sest kui mängu oli uut tegelast vaja, polnud midagi lihtsamat: tuli otsida tükk valget riiet, peotäis vatti ja mulineed näo tikkimiseks - ja olemas ta oligi! Aida taga oli meil lausa oma tondiküla puust ehitatud majadega (vanaema küll riidles, et raiskame naelu, aga isa oli õnneks meie poolt ja lubas).
Minu lepapalkidest tondimaja on praeguseks ära pehkinud ja selle õue istutatud kunagine põlvekõrgune kasevits võtnud noore puu mõõtmed - aga mäng jätkub. Praegu mängivad tontidega juba meie lapsed.
***
Teine meie mäng oli pärlimäng, mida mängisime väiksematena ja linnas. Meie elutoa lakitud laudpõrandasse olid laudade vahele kuivanud peenikesed praod, mida mööda sai tillukesi pärleid veeretada. Erisuguseid pärleid oli meil kummalgi kümmekond - nõukogude ajal ei olnud ju nii, et lähed aga Balti jaama turule ja ostad kotitäite kaupa ja igat värvi. Pärleid sai ema ja tädide õmbluskarpidest nuiates ja oma lemmikpärli - väikese punase läbipaistva klaashelme - leidsin ma lihtsalt tänavalt. Pärlipesakonna emaks oli kõige suurem pärl ning tema ülesanne oli kõik oma lapsukesed viia toa ühest otsast teise, sealjuures üle kohutava Mudamaa - pehme pärsia vaiba, mis kattis poolt põrandat. Teel kukkusid pisemad pärlilapsukesed laiematesse pragudesse sisse (sealt tuli neid sealt kahe nõelaga ettevaatlikult välja urgitseda), pudenesid ohtlikesse oksaaukudesse ja kadusid kohevasse vaipa. Seda (kirjelduse järgi nii igavat) mängu võisime mängida tundide ja tundide kaupa.
***
Mu õde on mulle väga armas. Oli lapsepõlves, on nüüd ja on kindlasti ka siis, kui oleme mõlemad juba vanamutid ja täiendame seda meenutusterida täiskasvanuea tempudega.
Palju õnne, minu väike õde!