Kirjastus Koolibri palus mul kirjutada retsensiooni raamatule "Vanemate lugu". See on sündinud 325 eri vanuses kirjutaja panusest, kes saatsid Koolibri loovvõistlusele oma ema ja isa kokkusaamise loo.
Hea raamat on, kui teid huvitab elu ise, elu just niisugusena nagu ta on. Retsensiooni ma aga kirjutada ei osanud - kuidas sa ikka retsenseerid teiste inimeste elusid? Nii said kirja lihtsalt minu isiklikud muljed ja mõttemõlgutused, mis tekkisid seda raamatut lugedes ja varem sellest kirjutamisüleskutsest kuuldes.
Ja lisaks raamatus toodud lugudele:
____
Minu vanemate lugu
Võib liialdamata öelda, et minu ema ja isa on tundnud teineteist eluaeg. Õigemini küll minu ema eluaeg, sest ühe küla lastena kohtusid nad ema ristsetel. Isa oli siis viieaastane ning rohkem kui äsjasündinud Enest huvitus ta hoopis tema vennast Ennust, et tollega maadelda. Paraku oli Ennul, kellest hiljem sai minu onu, äsja opereeritud songa ning maadlemine ei tulnud kõne allagi. Sellest suurest pettumusest jäid aga need ristsed väikesele Antsule alatiseks ja väga selgelt meelde.
Hiljem said Ants ja Enn sõpradeks ja küllap nad siis ka maadlesid, aga see pole enam oluline. Oluline on see, et Ennu tüütust väikeõest, kes poistel terve lapsepõlve ristiks kaelas oli, kasvas aja jooksul kena neiu. Elavaloomuline, rohesilmaline ja tumedapäine, oli ta see, kellega tollast keelepruuki kasutades paljud kurameerida tahtsid. 25-aastaseks saanud isa südame võitis ta aga hoopis asjaga, mis pealtnäha võib tühitähtis tunduda.
Külanoorte seltskond oli kuhugi minemas – noormehed mootorrataste najal kõõlumas ja tüdrukud nende tahaistmetele jagunemise kutset ootamas. Ent kui teised neiud edvistades ja kihistades tähelepanu püüdsid, astus mu ema enesestmõistetava lihtsusega isa mootorratta juurde ja pani kiivri pähe. Sel hetkel oligi Ants välkvalgusena aru saanud, et just see nii omaselt käituv tüdruk ongi Oma.
Tänavusuvisel pööripäeval täitub neil 37 aastat abielu.