"Ja pidu paneme kõik rõõmsasti koos, mis sest et võitmata jäi eurovisioon!" lärmasime Kati, Ode ja Hannaga autos Smilersile kaasa laulda, kui Jägala orienteerumisneljapäevakult tagasi sõitsime. Prohvetlikult, sest Eesti ka tänavu eurovisiooni finaali ei pääsenud. Paras-paras, mis nad siis toovad igasuguseid rootslasi meie eest lavale, tänitasin ma hilisõhtul. Lausa kahjurõõmsalt, tuleb tunnistada.
Aga tühja sest eurovisioonist, orienteerumas oli tore. Vahepeal kukkusid küll mõned vihmapiisad, aga metsa all need eriti ei häirinud. Ja jalad olid kõigil niikuinii märjad, sest oli tulnud ületada mõni üsna lai kraav. Eriti Ode ja Hanna tegid seda mõnuga, solberdades kraavist mitte risti läbi, vaid kui kraav oli tee kõrval, siis tuli neil loomulikult kraavis kõndida. Ja Kati hüppas kolmanda punkti eel ühe jalaga nii sügavale paksu pehmesse mutta, et toss tuli jalast ära ning tundus juba igavesti soovaimule ohvriks jäävat. Aga kuna muda ühtlane pind ühest kohast reetlikult mullitas, pistsin käe pea küünarnukini mutta, nii et saime jalanõu kätte ja rada jätkata.
Jägala mets oli ka üpris risune, nii et pidevalt käis keegi mõne rondi taha komistades käpuli. Ja ühte punkti otsisime kaua-kaua, sest ma polnud kompassi kaasa võtnud ja nii hälbisime ühel pikemal metsaotsal punktist mööda. Aga tuju oli kõigest hoolimata ülihea ning Ode ja Hanna rõkkasid kogu aeg laulda. Isegi liiga palju, ütleks.
Ühel vaiksemal hetkel nägime aga metsas põdravasikat ja tagasi sõites tee ääres toonekurge.