Pärast seda, kui Katrin Pautsi artiklis oli mind ootamatult üheks popimaks blogijaks nimetatud, olen olnud mõnevõrra segaduses. Vaatasin selle peale blog.tr.ee edetabelit - ja tõesti, olin seal miski 30.koha kandis.
Ma ei ole jälginud, kui palju mu blogi loetakse või kes ja kust siia tuleb. Ammugi ei kirjuta ma siin diskussiooni algatamiseks, edetabelisse jõudmiseks, maailma parandamiseks või millekski muuks sellesarnaseks. Ma kirjutan oma elust. Niisama. Ilma mingi visiooni või tagamõtteta. Ilma nippideta "kuidas saada populaarseks blogijaks". Sellistest asjadest, mis mulle hetkel olulised või sellele ajahetkele iseloomulikud tunduvad. Ja sellega edetabelitesse või netiprominentide listi sattuda tundub kuidagi.... veider.
Samas on mul blog.tr.ee-s olemisest ainult head välja tuua. Minu blogi kaudu on minuni ka päriselus jõudnud paljud toredad inimesed, veel rohkematega olen sõlminud niiöelda veebitutvuse. Ma leian blogipidajate seast pidevalt inimesi, kelle teod, mõttemaailm ja arvamused mulle hirmsasti meeldivad. Kes oskavad ära sõnastada minu enda udused mõtted. Kes kinnitavad minu jaoks, et häid, minu jaoks õigete eluväärtustega inimesi on siiski rohkem kui neid teisi. Mul oleks hirmus kahju, kui nad oleksid pidanud oma blogi peidus ja parooli all, nii et ma poleks osanud nendeni jõuda. Või nemad minuni.
Nii et ma olen vastandlike tunnetega. Ühelt poolt soovimatus enda netiprominendi staatuse suhtes, teisalt soov, et sümpaatsed blogid minu jaoks jätkuvalt leitavad (ja seega nende jaoks netiprominendiks saamise teel) oleksid. Ja muidugi meeldib mulle ka mõte, et ehk leiavad mõned inimesed just minu blogist midagi enda jaoks kinnitavat või olulist.
Aga ikkagi. Edetabelitesse oma isklike sissekannetega ei tahaks. Lihtsalt.
Nii et valisin kesktee. Olgugi, et see on tavaliselt halvim valik.
Ma ei hakka oma blogi peitma või parooli alla panema, kuid järgmisel nädalal võtan ta blog.tr.ee avalehelt maha. Et kirjutused vanaema luumurrust või laste koolisaavutustest seletamatul kombel (neil pole olnud isegi huvitavat pealkirja!) edetabelipopulaarsust ei koguks. Ning alles järgmisel nädalal teen seda sellepärast, et seni saaksid need, kes mind tõesti lugeda tahavad, minu blogi selle postituse järel oma RSSi, lemmikutesse või kanalitesse määrata.
Mul oleks tõesti hea meel, kui mu blogisõbrad alles jääksid.