Käes on aasta pikimad pimeööd, aga Ode Liisi hüatsindisibul on otsustanud õitsema hakata.
Kõrval paistavad ratsuritähe lehed – needki on lopsakust kogunud ja tahavad ilmselgelt korrata eelmise aasta jõuluõitsemist.
Aga Memme jõulukaktuse ajas Kisti sügisel kapi pealt maha ja katki, nii et tema, vaeseke, alles toibub. Õnneks olen temast väiksemaid oksakesi teistesse pottidesse pannud, nii et “tütarde” näol elab taim edasi, isegi kui vana põhikaktus kukkumist üle ei elagi – üks istiktaim sai kingitud Kairilegi sünnipäevaks.
Jah, suvel ei pane koduseid potililli nagu tähelegi, aga hilissügisel ja talvel rõõmustavad teised ikka küll.