Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Muinasjutud, muutustega

26 veebruar 2008 Kaja (9)

Miks, miks tundus lapsepõlvine lemmik, Perrault´ "Muinasjutud", üle mitme aasta uuesti lugedes nüüd mulle äkki õõvastav, ebakohane ja isegi jõle?

Lapsena ei näinud ma ometi midagi häirivat selles, et Saabastega Kass oma isanda nimel valetas ja pettis. Ma ei tundnud vastikust kujutluspildi ees, kuidas inimsööja une pealt oma tütarde kõri läbi lõikab. Samuti ei dramatiseerinud ma seda, et rahapuuduses vanemad viisid oma seitse poega koguni kahel (!!!) korral metsa surema - kui esimesel korral pööras nende meelt ootamatult laekunud kümme taalrit ja oldi õnnelikud laste tagasituleku üle, siis raha lõppedes hakati ometi uuesti hauduma hülgamise plaane ... Ja kindlasti ei tekitanud mingit kahtlast tunnet isegi see, et Eeslinaha isa tahtis lihast tütart naiseks võtta (ehkki olin igati printsessi poolt, kes oli vooruslik ja tõrkus).  Kui mind üldse midagi häiris, siis ehk see, et Tuhkatriinut ja Eeslinahka peeti Printsi vääriliseks ainult siis, kui nad endale kaunid riided selga said - mäletan, et armastasin muinasjuttu ümber mõelda nii, et Prints leidis Tuhkatriinu nimelt nõgisena üles ja pidas teda ikka armsaks, ilma haldja sekkumiseta...

Nüüd aga, nüüd aga tabasin end lugedes mitu korda mõttelt: "Issand, sellist juttu ei tohiks küll lastele lugeda!"

Õnneks ma veel vähemalt mäletan, et tohib küll. Et need ei kahjusta lapsi tõesti mitte mingil moel. Vähemalt mind küll ei kahjustanud.

Lapsed on oma hingelt ilmselt samas ajas, kui oli inimühiskond muinasjuttude sündimise ajal. Mil kõik oli väga lihtne, hea-halb, ning valgete jõudude eesmärk pühitses iga abinõu. Ka sohitegemise ja mõrva. Õnnelik aeg, kus veel liiga palju ei mõeldud...

Sest kui liiga palju mõtlema hakata, jõuabki viimaks muinasjuttude tsenseerimiseni välja.

Või peakski seda ehk tegema, sest võibolla ongi praegusaja inimesed, sealhulgas ka lapsed, juba teistsugusema, arenenuma mõttemaailmaga ja empaatilisemad...?

Sildid :

Kommentaarid (9) -

  • Mari

    26.02.2008 23:30:05 | Vasta

    Ma olen viimasel nädalal samadest asjadest mõtelnud. Maria valis endale praegu unejuttudeks hästi paksu vendade Grimmide muinasjuttude raamatu ja ma olin väga rahul, et saab vanu lemmikuid meelde tuletada, aga mida leht edasi, seda jubedam tundus. Oleme praegu kuuenda jutu juures ja tema järgmisel päeval tulevatest küsimustest ja öösel meie voodisse kolimisest olen ma aru saanud, et ilmselt on selliste õudukate jaoks veel liiga vara. Seega olen paar õhtut kõvasti tsenseerinud ja ilustanud. Juba olen vahele ka jäänud, sest ta nutika tüdrukuna saab aru, et pilt teksti kõrval on palju koledam, kui see tilu-lilu, mis emme räägib ja nõuab, et ma ikka loeks miks see tädi nii koledat nägu teeb jms. Ma arvan, et kui nad ise juba loevad, siis lugegu muinasjutte nii nagu nad on, sinnamaani vahetan ma sõnu ja sündmusi Smile

  • Sirje

    26.02.2008 23:44:40 | Vasta

    Andersen on ka päris masendav.

    Aga see raamat, mille pilt siin on, meeldis mulle ka lapsepõlves väga. Üks põhjus olid selle raamatu väga ilusad pildid, vähe oli raamatuid, kus oleks nii ilusad pildid olnd. -tihtipeale üritati laste raamatutesse kõrget kunsti panna ja see mulle siis ikka üldse ei meeldinud.

  • Siiri

    27.02.2008 05:06:14 | Vasta

    Mina hakkasin ka muinasjuttude peale hoopis teisiti mõtlema, kui üks vanaema võttis kunagi ajakirjanduses sõna "Rehepapi" teemal. Et mis hirmsad eesti muinasjutud - vanapaganale kallatakse sulatina silma!  No ja siis mõtlesin mina ka, et tõesti-tõesti, mis seisus näiteks väljus vanaema lõhkilõigatud hundi kõhust ja kas seda hunti lõiguti väikese tüdruku silme all?
    Ei ole ikka suur inimene hea olla - mida edasi, seda koledam elu tundub Smile

  • siuu

    27.02.2008 09:06:41 | Vasta

    Mina olen ka samasuguseid mõtteid mõelnud, seletused olid üsna hiljuti kirjas ühes intervjuus - www.postimees.ee/.../309264.php

    "Bettelheim ütleb, ja mina arvan sedasama, et paraku valitseb lapsevanemate hulgas uskumus, mille kohaselt tuleb last kõrvale juhtida kõigest, mis lapsevanemaid kõige enam murelikuks teeb – lapse vormitutest, nimetutest ärevustunnetest, tema mõnikord vihastest ja isegi vägivaldsetest fantaasiatest.

    Kõige selle tõttu kardetakse ka muinasjuttudes avalduvat vägivalda. Kuid sellised lapsevanemad eksivad, sest laps kujutab asju teistmoodi ette kui suur inimene.

    Täiskasvanu loeb ja võtab kõike oma mälu ja kogemuse järgi. Kui hundil lõigatakse muinasjutus kõht lõhki, siis näeb suur inimene, kuidas nuga tõuseb ja kuidas veri pritsib, õudne mõtelda! Ja suurel inimesel tõusevad juuksed hirmust püsti.

    Kui laps kuulab või loeb muinasjutte, siis saab ta võimaluse nende kaudu iseendaga paremini toime tulla. Sealjuures aitab teda fantaasia, samastumine peategelasega.

    Lugu peab aitama lapsel oma intellekti arendada, aga samuti selgitama talle tema enda tundeid, häälestama teda oma muredele ja raskustele, pakkudes samal ajal neile lahendusi. Seda suudab kõige paremini muinasjutt."

  • oHpuu

    06.03.2008 13:38:16 | Vasta

    kusjuures Perrault' ja Grimmide muinasjutud on juba tsenseeritud: Perrault õukonna peenema fuih-fuih-seltskonna tarbeks ja Grimmid laste tarbeks. põhimõtteliselt tarvitasid nad puuraidurite ja noorte neiude ja yldse täiskasvanud inimeste lugusid, mida nood omavahel rääkisid. (noh, Karulas viina võttes olen ise kah kuuld lugu, kuidas Võru miilitsas kahest joodikust arestikambris nädalavahetusel kurjade kokkusattumiste tõttu sült sai.)

    suur osa neid yldtuntud lugusid võib olla aastatuhat või mitu vanad -- millele viitab lai levik Iirimaast Indiani --, aga laste tarbesse arvatud esmakordselt alles kirjalikus versioonis mõnisada aastat tagasi. yhtlasi on sama ajaga muinasjutuvestmine täiskasvanute omavahelisest meelelahutusest kadunud, alates sellest, kui romaane ja ajalehti ja kõiksugu rahvaraamatuid lugema hakati. (Bettelheim räägib yldiselt juba muinasjutu kui lasteraamatu traditsioonist.)

    niisiis: et Grimmide ja Perrault' muinasjuttudest tänapäeva mõistes vägivallatut ja seksivaba laste meelelahutust saada, on paar järgmist tsensuuriringi täiesti omal kohal.

    Andersen kirjutas omad lood ise, välja arvata mõned yksikud. põhimõtteliselt samuti kui Oscar Wilde. nii et need väljendavad eelkõige tema enda maitse-eelistusi, seega Anderseni lood on laia auditooriumi peal enne avaldamist testimata, samas kui Perrault' ja Grimmide omad on syžee poolest kindlad hitid juba ammu, nii et nende taastrykkimine peaks olema suht riskivaba, kui stiiliga mööda ei panda.

    traditsioonilised lastejutud on kogu aeg olnud näiteks loomajutud (rebane, hunt ja karu -- teate kyll), mis kavaldamise ja ylekohtu ja vägivallaga samuti silma paistavad, ent on õpetlikud ja hoiatavad inimesi selle eest, et elu on karm, aga ebaõiglane. või midagi sellist olen ma pärast toreda muinasjututeadlase Ülo Valgu loengute kuulamist uskuma jäänud.

  • Kaja

    06.03.2008 15:05:03 | Vasta

    See on väga huvitav - eriti sel pikemal kujul Sinu blogis. Mõtlen selle üle kindlasti veel Smile

  • Oop

    06.03.2008 21:22:19 | Vasta

    Kusjuures pigem oli maailm mitte mustvalgem, vaid värvilisem. Heade ja pahade asemel kippus konfliktide korral olema lihtsalt Meie ja Nemad. Ja kui Nemad Meile kallale tulid (või vastupidi, või provotseeritult, kes see enam pisiasju mäletab), andsid Meied Nendele võimalikult räigelt pasunasse ja lõikasid jalad ära. Miks? Sest keegi oli kunagi selle peale tulnud ja see tundus efektiivne olevat. Edaspidi võitsid jalgpallimatše Meied. Smile

    Ja nii see asi käis, kuni leiutati, et Meie oleme Head ja Nemad on Pahad ning hiljem tekkis kellelgi identiteedikriis.

  • Oudekki

    23.03.2008 15:07:19 | Vasta

    Mina avastasin enda jaoks muinasjutud uuesti siis, kui ma hakkasin itaalia keelt õppima. Itaalia lasteraamatud on imeliste illustratsioonidega, keel ülinauditav (ja passato remoto, mida kõnekeelest ei omanda, õpib ka ära). Kirjutasin siis oma mõtetest nii:

    "Ma leidsin end taas selles maagilises maailmas, milles elad lapsena, tundsin täielikult kõki emotsioone, kõik oli huvitav ja, mõnes mõttes, uus. Muinasjutud on viis avastada maailma. [...] Muinasjutte peab lugema aeglaselt ja suure hulga fantaasiaga".

    Niimoodi, aeglaselt ja fantaasiaga ma lugesin neid muinasjutte võõrkeeles ja mulle meenus, et muinasjuttudel ei olnud üldse moraalset tähendust, muinasjutud olid kirjeldused võõrast kultuurist, ajaloost, teistsugusest, sellest kuidas käituvad need, keda ma ei tunne. "See on see maailm, kus vanemad viivad lapsi metsa" või "see on see maailm, kus isanda nimel petmine on lubatud". See ei tähendanud, et minu maailm peaks niisugune olema, see oli lihtsalt külaskäik, avastusretk, kui palju on erinevat - ja kui palju on sarnast, sest eri paikade muinasjutud on ka teinekord sarnased.

Lisa kommentaar

Loading