Põll võta eest ja põgene kodust, ütleb Justamendi vana laul. Ma just ei põgenenud, kuid veetsime Leivoga hunnitu nädalavahetuse talvisel Saaremaal.
Kaks kõige vastandlikumat muljet olid vast Sõrve säär ja Kapteni kõrts.
Kapteni kõrtsi eellooks tuleb märkida, et GO Spasse minnes polnud me asjatundmatute külastajatena taibanud ujumisriideid kaasa võtta. Nii et tuli siis Saaremaa kaubandusvõrku külastada ja õige turisti kombel shoppamas käia. Ja täiesti jahmatav, et kõigis poodides algasid trikoode suurusnumbrid 40st. Lõpuks Kaubamajas oli ka 36 - Triumph, valge, tikitud liblikaga, minu suureks heameeleks kolmveerandi võrra alla hinnatud.
Kapteni kõrtsiga seostub ainult suurte numbitega trikoode olemasolu aga seetõttu, et nii palju nii pakse inimesi kui tol õhtul Kapteni kõrtsis ei olnud ma vist kunagi varem koos näinud. Maatüdrukuna olen küll harjunud, et inimeste matsakus tundub pöördvõrdeliselt suurenevat elukoha suuruse ja elatustasemega (vaesetes väikekohtades on millegipärast paksud inimesed), kuid Kuressaare täissaledate kontsentratsioon seal kõrtsis siiski jahmatas. Mitte et ma sellest kuidagi halvasti arvaksin, aga pilt oli... ütleme, harjumatu.
Kapteni kõrtsi sattusime samuti Saaremaal nädalalõppu veetva kolleegi Andu eestvõttel. Ja kus Andu, seal ka pidu käima tõmmatakse. Nii muidugi ka Kapteni kõrtsis, kus meie laudkond ansambli vaheajal laulu üles võttes pool saalitäit rahvast Õllepruulijat üürgama innustas. Muidugi saime siis bändilt nende tagasi tulles rohkeid tervitusi ja lemmiklaudkonna tiitli. Ja "Ütle millal tuled sa" tüüpi laulude saatel sai ikka kõvasti tantsida trambitud ka. Mul oli tõsine heameel, et matkasaapad jalas olid, sest ka nii ülerahvastatud tantsupõrandat polnud ma ammu kohanud. Ning kui sajakilostest inimestest koosnev paar ikka vungi sisse saab, siis...
Mis aga Kaptenist väga negatiivselt meelde jäi, oli lõputu suitsetamine. Suitsetasid praktiliselt kõik, soost, vanusest ja kaalust sõltumata. Peale meie ja veel mõne üksiku erandi. Ja ventilatsioon oli... ütleme, et ei olnud. Kui jälle kohatult Tallinnaga võrrelda, siis siin on suitsetajad neis paikades, kus mina käima harjunud, mittesuitsetajatest eraldatud ning õhk baarides kordi puhtam.
Aa, ja kaasavõetud viin! Igas lauas kerkis aegajalt laua alt või poetus põuest salapudel, kust laual olevatesse klaasidesse lisa kallati. Tundus täiesti üldine norm. Ja kuna kaardiga maksta ei saanud, sulandusime meiegi selles osas seltskonda: Leivol oli põues väike Heeringi kirsilikööri pudel, mille olime plaaninud taksos tühjaks juua. Aga et taksosõit kuressaares väga lühike oli, jäi suurem osa joomata ja rändas lauale klaasi, kui sularahavarud otsas olid. Ega me baarist küll ei oleks kirsilikööri tellinud :)
___
Sõrve säär oli imeline. Päike siras, lumi oli kuhjunud tihketesse tuisuvaaludesse ning mõningase sumpamise järel oli tunne, nagu oleksime maailma lõpus. Eks olimegi, ees laius ainult üüratu jääväli.
Pärast istusime majaka jalamil. Tuul tuhises igast kandist, kuid leidsime siiski ühe enamvähem tuulevaikse ja päikesepoolse paigakese. Must müür oli päikesest kuum ja trossid helisesid vihisevas tuules.
Kuna majaka lähedal on ka aakrikuplats, polnud niimoodi istudes palju vaja, et tunda: ka see majakas ja tema lähistel risti-rästi vedelaved betoonilahmakd on siia lihtsalt mere poolt toodud. Samamood nagu see miin, mootorratta külgkorv ja kalapaat. Maailma lõppu ei saa ju inimene majakat ehitada, on ju?