Otepää MK-l ei käinud, eks siis tuli endal suusad alla panna :)
Laupäeval läks jälle nii, et ma ei leinud kedagi koos endaga suusatama. Elus esimest korda läksin üksi suusatama - seni on see mulle siiski seltskondlik spordiala olnud. Hmm, äkki peaks selles valguses murdmaa kui eeldatavalt siiski individualistliku ala pealt mäesuusatamise kui eeldatavalt hängimisspordi peale üle minema...?
Igatahes tegin kaks Harku ringi. Muidugi läksid need oluliselt kiiremini kui seltskondlikult juteldes ja aegajalt raja ääres seistes ja loodust imetledes... aga maru tüütu oli. Huvitav, üksinda joosta ei ole tüütu: seal on mul lausa huvitav oma mõtteid mõlgutada ja selle käigus ei märkagi, kui aeg ja tee muudkui kaovad. Aga suusatades pean vist liiga palju tehnikale keskenduma, seal niisugust mõtte uitama minekut ja ümbritseva ärakaotamist ei toimu. Rattaga sõites kah ei toimu, sellepärast ei armasta ma ka rattaga üksinda metsavaheteid ja künkaid mõõta, ikka katsun endale kedagi seltsi hankida.
Laupäevasest kogemusest õppust võtnuna sõitsime pühapäeval Aegviitu juba neljakesi: mina, Ode, Kati ja Villu. Nii 5km kui 3km rada olid suurepärases korras, rahvast vähem kui Tallinna radadel ning emotsioonid garanteeritud. Üllatuslikult oli ära võetud silt "Ohtlik laskumine" eelviimase kurviga laskumise juurest - ja tunduski kohe lihtsamana sealt alla tulla :) Õigemini, kuna me keegi polnud ammu Kõrvemaal käinud ja rada täpselt ei mäletanud, siis esimesel ringil ei saanud arugi, et juba on SEE laskumine, enne kui kurvid käes ja silla peal väljas.
Fotokas oli kah kaasas ning isegi Villust sai tehtud pilt suuskadel, et ta Inglismaale tagasi minnes saaks oma sealsetele sõpradele, töö- ja õpingukaaslastele seda veidrat spordiala näidata. Püüan kunagi mõne pildi ka arvutisse manada.