Auto esimese numbrimärgi kaotus tõi kaasa hulgaliselt asjaajamisi.
Igaks juhuks teavitasin numbrimärgi kaotamisest politseid (juhuks kui leidja peaks hakkama sellega mingit pättust tegema), politsei leiubürood (juhuks, kui aus leidja selle sinna viib) ning Tallinna abitelefoni 1345 (juhuks, kui tänavahooldus peaks numbrimärgi leidma).
Erilist usku mul leidmisse ei olnud ning nii siirdusin kohe ka ARKi duplikaati taotlema. Riigilõiv 100 krooni – väga normaalne. Pikk järjekord, kuid kiire ja sõbralik teenindus ARKis – kah normaalne.
Kuna lisaks numbrimärgile oli kadunud ka seda hoidev plastmassalus, helistasin Mazda teenindusse, et uut saada. Kuhu mujale mina kui naissoost mazdaomanik ikka pöörduda taipasin.
“Tellime ära, vast neljapäeval võiks kätte saada,” teavitas tellimuste vastuvõtja teisel pool toru. “Maksab 500… ei, valesti vaatasin, umbes 660 krooni.” Või oli see summa nüüd 680, ma enam täpselt ei mäleta, sest olin ühtviisi jahmunud nii ajast kui hinnast. Ajast veel kõige ebameeldivamalt, sest olin just andnud ARKis allkirja teadlikkuse kohta, et kuni uue numbrimärgi paigaldamiseni ei tohi ma autoga sõita. Oli esmaspäev.
“Kas ma kuskilt mujalt seda alust ei saa, kust kiiremini kätte saaksin?”
“Ei, ma ei usu. Tegu peab ikka olema originaalvaruosaga, muud ei pruugi teie autole sobida.”
Õnneks juhtusin oma jahmatusest mainima hetkel lähedusse sattunud kolleegile Rihole. Et ühe plastmassraami tellimine kestab kolm päeva ja maksab täiesti üle mõistuse.
“Mis asja!!! Mina suvalisse autopoodi ja osta suvaline raam! Need on kõik ühesugused! Maksab umbes kuuskümmend krooni!”
Sama kinnitas teinegi kolleeg Evelyn, kes oma eelnevas elus ise tegelnud autode turundamisega.
Neil oli täiesti õigus.
Fixuse abivalmis teenindaja käis minuga lausa auto juures vaatamas, milline raam oma kinnituste ja välimuse poolest mu autoninale kõige paremini sobib ja aitas vanast raamist maha jäänud kruvidki välja keerata, et neid uue aluse paigaldamisel korduvkasutada.
Valisime tema abiga välja musta raami, millel veel Mazda logogi peal. Maksis… 44 krooni.
Aga kuidas uus alus paika kruvida? Plaanisin Leivo abi paluda, aga koju sõites viis tee mööda Allautost ja hetkeemotsiooni toel keerasin sinna sisse. Et vaadake, selline asi oleks vaja ära teha.
“Teeme ära,” lubas Allauto abivalmis töödevastuvõtja. Võttis mu autovõtmed ja sõidutas Mazda boksi. Jõudsin vaevalt ajakirja ooteaja täiteks kätte võtta, kui ta juba võtmega tagasi oli.
“Palju ma võlgnen?” esitasin standardküsimuse.
“Mitte midagi, selline väike asi. Niisama.”
Nüüd ma olin küll pahviks löödud. Kui teenindusgurud õpetavad kliendi ootusi ületama, siis minu ootused said küll nüüd lausa universumi kõrguselt ületatud. Mitte sellepärast, et mulle kui kliendile mõnekümnekroonine kingitus tehti, vaid et üldse midagi heast südamest ja niisama tehakse. Võhivõõrale inimesele, kes pole varem üldse nende uksest sissegi astunud.
Viisin neile siis kotitäie mureleid. Tänutäheks suurepärase teeninduskogemuse ja positiivse emotsiooni eest. Ja luban endale, et olen ka omalt poolt mittetüüpiline klient (tüüpklient räägib ebameeldivast kogemusest 11 meeldivast 1 kord või kuidas see suhe oligi) ning räägin nende meeldivast üllatusest alati ja igal pool.
Mazda teeninduse tellimusest viisteist korda kallima numbrimärgi aluse osas õnnestus kah loobuda. Ütlesin ka – küll hästi viisakalt – mis ma sellest “sobib ainult originaalvaruosast alus” tüüpi soovitusest arvan. Loomulikult ei saa müügimees kliendile teist poodi soovitada, aga kliendi asjatundmatusele lootes ainusobivusest rääkida nüüd kah ei tasuks.