Nägin eile telekas reklaami, kus naine luiskab mehele, et ostis uued kõrvarõngad odavalt ja allahindlusega. Tema oli siis valevorst ja tegelikult reklaamiti miskit õiget vorsti.
Vorst vorstiks, aga naise käitumine oli ilmselt tüüpiline. Vähemalt minu isa on terve elu elanud illusoorses maailmas, kus naise ja tütarde riided, jalanõud ja ehted praktiliselt midagi ei maksa. "Ärme isale ütle, et see nii kallis oli," oli meil kodus tavaline vandeseltslaslik fraas uue asja omandamise järel.
Kusjuures oleks siis isa olnud mingi türann või koll, kes poleks lubanud raha kulutada! Lausa vastupidi, isa on eluaeg öelnud, et hea asja eest pole kahju raha välja anda.
Ilmselt aga on küsimus meeste ja naiste erinevates kriteeriumites ehk selles, mida siis pidada nii oluliseks, et seal häid asju ostes palju raha kulutada. Tööriistad - jaa, ütleks isa. Tööriided (ka minu matkariided) - jaa, sellised asjad peavad olema head. Aga kui asi läheb brändide ja moe tasandile, hakkan ka mina kuulma kõrvus isa torinat. Kus ta väidab, et pole vahet, kas teksad on Replay või Cartini, kui nad on tugevad ja head. Põhimõtteliselt on tal ju õigus...
... aga paradoksaalsel kombel märkab ta väga teraselt, kui kellelgi on mingi hea asi seljas. Mis hästi istub ja on nägus (olgu, möönan, et isa maitse kohane). Ja ta on eluaeg väga rahul olnud, kui ema seltskonnas oma hea väljanägemisega tähelepanu ja kiitust pälvib. Nendes riietes, mille hinda on ema talle tegelikkusest oluliselt väiksemaks luisanud :)
Sest mis seal salata, kallimad riided reeglina ON ilusamad ja istuvad paremini... Ma muidugi ei räägi siinkohal õnnestunud superostudest, kus olematu raha eest on omandatud suurepärane ese. Ega ei ütle, et ainult kallis on hea või et kallis on tingimata ka hea. Ütlen lihtsalt, et hinna ja tulemuse vahel on reeglina tugev võrdeline seos. Ja odavast asjast on reeglina näha, et ta on ...odav.
Niisiis valis ema, kes tahtis isa, enda ja teiste silmis hea välja näha, kuid samas torisemist vältida, selle tee, et luiskas asjad odavamaks. Mingil hetkel ilmselt ei saanudki enam öelda, et asjad tegelikult hoopis nii palju maksavad - hüpe olnuks ootamatult suur. Saan sellest väga hästi aru.
Millest ma aga aru ei saa, on see, et kuhu isa siis arvas ema kõike seda raha kulutavat :)
Mina ise ei ole meestele asjade hinna osas luisanud. Pole nagu vaja olnud. Küll aga olen seda teinud mõnikord näiteks pensionäridest sugulaste ees, kui nad juhtuvad mõne asja hinna kohta küsima. Sest kuidagi paha on öelda, et oled näiteks ühele lapsele kooliriiete ostmiseks kulutanud sama palju või rohkem, kui on nende terve kuu pension... Siis keerutan ka mina midagi soodusmüükidest ja kliendikaardiga saadavast hinnaalandusest.