Eile hilisõhtul käisime Leivo ja Kaidoga Rannamõisa panga jääseinal harjutamas, kuidas päästa jääprakku kukkunud kaaslast. Ehk siis harjutamise keelde tõlgitult: kuidas 80-kilost autokummi paarikümne meetri kõrgusele jääseinale vinnata, kui ise ripud sellelsamal seinal jääpuuridele tehtud jaama küljes. Ja on pime ja külm ja sinu all on tühjus, mille lõppu pimedas ei näe. Ja kõrgel-kõrgel üleval siravad tähed.
Kunagi, kui ma seda esimest korda tegin, oli väga võimas tunne. Veri kohises kõrvus, käed värisesid pingest ja unenägudessegi tulid need pildid kaasa. Nüüd oli emotsioon muidugi lahjem, aga oli.
Tagasi sõites rääkis Kaido, et trenni paneb tegema organismis tekkinud narkootiline sõltuvus adrenaliinist, endorfiinist ja dopamiinist. Et kõigepealt adrenaliinilaks, mis muudab sind täpseks ja teravaks ja võimaldab hakkama saada tavaolukorras uskumatute pingutustega. Siis uhab verre kogus endorfiini, mis pärsib valutundmist - sellepärast märkadki alles hiljem kõiki treeningul saadud marrastusi ja sinikaid - ning pingutuse lõppedes tuleb dopamiin, mis muudab lõdvestunuks ja uniseks. Ja kui sellega ära harjud, ei saa enam ilma olla.
Kaido oskab huvitavalt rääkida, lihtsalt ja samas üldistavalt, kuid mul on tunne, et ma ei osanud seda samaväärselt kirja panna. Veidi googeldades leidsin teema kohta ka kunagi Postimehes ilmunud loo, kuid seegi ei tundu nii hea ja selge. Tont teab, mis aine mõju all ma seal autos tema juttu kuulates olin.