Kuus aastat tagasi kogesin esimest korda närvipõletiku võlu – küllap palaval suvepäeval lahtise autoaknaga sõitmisest. Nii et nüüd, kui ma eelmisel kolmapäeval taas kord õieti kätt liigutada ega pead pöörata ei saanud, polnud diagnoosi vaja kaugelt otsida. Õnneks ma sel korral juba teadsin, mida teha, nii et nii hulluks kui esimesel korral asi minna ei jõudnud.
Aga ebameeldiv on ikkagi. Voodis ei saa korralikult külgegi keeratud, ilma et peaks pead ja õlga fikseeritud asendis hoidma – proovige, sel moel on esiteks raske ja teiseks ebamugav end keerata. Kummardamise ja sirutamisega seonduvaid liigutusi ei saa teha. Peapöörde asemel tuleb pöörata tervet keha (sellest sai teravapilguline kolleeg, kes ise sama asjaga kimpus olnud, silmapilk aru, mis mul viga) ning kui ennast korrakski unustad ja vale liigutuse teed, on karistuseks terav valusähvatus. Samas aga ei takistanud närvipõletik tegema käega seda liigutust, mis oli vajalik haaratsiga köiel tõusmiseks (Kalamaja Cupil oli tünni juures võistkondade vahe, nii et minagi sain lihtsalt lõbu pärast üles minna)…
Ja praeguseks hakkab ta õnneks juba ka üle minema. Ptüi-ptüi-ptüi, muidugi.