27. ja 28. novembril külastab esimese ametisoleva USA riigipeana Eestit George W.Bush. Eile õhtul veerand üheteistkümne paiku sai Air Force One Tallinna lennuväljal õnnelikult maha ning küllap kõrge külaline täna pärastlõunal siit ka sekeldusteta minema pääseb. Ja ongi läbi meie 14 tundi kuulsust, mis viib Eesti maailma teleekraanidele ja kardetavasti ka terroristide teadvusse.
Kindlasti ja loomulikult on see visiit välispoliitiliselt suur saavutus ja märgi mahapanek. Kui aga minu erialamätta otsast vaadata, siis Eesti-siseselt on paraku tegu olnud tõelise suhtekorralduskatastroofiga. On ju elementaarne PR-tõde, et kui on vaja inimestele ebamugavust põhjustada või nende harjumuspäraseid tegevusi-sipelgaradu muuta, tuleb neile ära seletada, milleks see hea on. Kus on õnn, kus on kasu. Ja seda tuleb pidevalt korrata.
Bushi visiidi puhul on aga positiivne pool olnud praktiliselt olematu. Isegi kõige lihtsama tõdemusega, et see on Eestile suur au ja meie välispoliitikale suur tunnustus, on oldud äärmiselt kitsid. Ainus positiivne noot on meelde jäänud Jüri Luige poolt, kogu muu sõnumivoog on aga ainult ja ainult negatiivne. Ja suunatud sellele, kuidas elu neil päevil vastikuks muutub. Ei saa kooli, ei saa tööle. Liiklus suletakse. Betoon ja barrikaadid. Julgeolek võtab kontorid üle, seifid avatakse ja pommikoerad lastakse peale. Mobiilsidet võidakse segada. Akna avamise korral tulistatakse. Ühistransport on häiritud ja lennud hilinevad. Prügi ei veeta ja post ei liigu. Häda ja ikaldus. Kaat ja kadu. Loogiline, et kõige selle peale sünnivad kodanikualgatuse korras üleskutsed kõndida neil päevil linnas ülestõstetud kätega.
Ja mina teen täna tööd kodukontoris. Selleks, et mitte läbi linna sõitmisega vaeva näha.