Tänavune sügistalv möödub maailmas märksõna all "seagripp", poliitiliselt korrektsema nimega "uus gripp" ja meditsiinilise nimega H1N1.
Vahepeal oli tunne, nagu elaks taas nõukogude-aegses lapsepõlves. Kui tollal edastati kogu aeg lapse jaoks õõvastavaid teateid kapitalistliku maailma agressioonidest ja toideti tuumapommihirmu, siis praegu võis päev-päevalt lugeda, kuidas seagripi rõngas Eesti ümber üha koomale tõmbus. Ja siis, ja siis oligi juba ka meil oma esimene seagrippar! Ja järgmised, ja järgmised.
Kui Tallinna Reaalkoolis avastati seagripp, ületas see veel uudiskünnise: oli koolidest esimene. Nüüd on seagripijuhtum diagnoositud pea kõigis koolides, kus mu oma ja muud lähedased lapsed käivad, ja uudised hakkavad juba rahulikumat ilmet võtma. Isegi diagnoose, kas tegu on seagripi, nn tavalise või hooajalise gripi, paraviiruse või lihtsalt külmetusega, enam ei tehta. Hiljuti käis küll veel meediast läbi ehmatav number, et seagrippi võib eestis surra kuni 40 inimest, aga eriti suurt kandepinda ei leidnud enam seegi. Elu ja seagripp asetuvad vähehaaval taas normaalsetesse rööbastesse.
Koolidest saadetakse lapsevanematele infot ja õpetusi, kuidas nii uue kui vana gripiga toime tulla. Soovitused on rahulikud: peske käsi, ärge minge haigena välja, jooge rohkelt vedelikku, vältige kokkupuudet nakatunud inimestega. Minul igatahes on tõeliselt hea meel, et pidev paanikaõhutamine on lõpuks läbi saanud.