Laupäeval pidas töökaaslane Anne oma sünnipäeva (sedapuhku number 30). Ja kuna ta pidas seda teist aastat järjest oma rannahoones asuvas kodus, tuli aknast välja merele vaadates kohe meelde, kui suur kevad oli olnud aasta tagasi.
Meri oli täiesti lahti ja rannas polnud lumekübetki. Õhk oli soesoe, nii soe, et pluusiväel sai seista kaua rõdul ja külm ei hakanud - või kui, siis just niipalju, et andis põhjust mu "kaasavõetud elukal" (tuletis sõnast "elukaaslane", eks ole) mul ümbert kinni võtta.
Tänavu oli aga meri paksult jääs, nii et Anne kuulus päikeseloojanguvaade avanes hunnitult tardunud lainete kohal. Ja õhk oli küll üsna soe, aga jäine, nii et rõdul polnud hoolimata gaasisoojendajast kuigi mõnus pikalt olla.
Aga sünnipäev oli tore ja kestis kaua. Mida edasi, seda paremaks läks, ja koju jõudsin pool viis hommikul.
Selle üritusega seoses sai jälle üle hulga aja tehtud tutvust ühistranspordiga ning sisenesin isegi Viru bussiterminali. No ma ei saa midagi parata - on asju, mis mulle kohe üldse ei meeldi, ja ühistransport on üks nendest. Juba kooliajal käisin meelsamini jalgsi kui sõitsin trolli-bussi-trammiga, ning ajapikku on see pigem süvenenud, ehkki ühistransport on palju normaalsemaks ja mugavamaks läinud.... Aga kuna buss Piritale väljus alles veerand tunni pärast, andis see mulle kohe vabanduse virisema hakata, et võtame parem takso ja leme veerand tunni pärast kohal.
Mu arrogantsus sai muidugi karistatud, nagu ikka: taksosõit Piritale maksis röövellikud 97 krooni. Ja tagasisõidul oli viimane ots, mida ma üksi sõitsin, täiesti crazy: taksojuht hakkas hoopis valele poole sõitma ja kui ma talle ütlesin, et Välja tänav on Lillekülas, porises ta midagi vene keeles vastu ja tiirutas ta veel hulk aega mingeid imeringe teha, nii et lõpuks oli arve 98 krooni. Selle peale muutusin ma lihtsalt põhimõtte pärast vastikuks kliendiks ja ütlesin, et nii suur arve on ainult tema rumaluse tõttu ja maksan sellest heal juhul poole. Kemplesime hulk aega, mõlemad ähvardasid teineteist politseiga, ja lõpuks leppisime 60 krooni peale kokku (mis tegelikult on ikka liiga palju selle viimase jupi kohta, aga olgu peale). Oma vastikusele panin ma punkti sellega, et nõudsin talt tshekki.
Aga järgmisel päeval oli juba tõsiselt soe ilm (+10), nii et kevad ikka tuleb ning nii minust kui taksojuhtidest saab siis kohe parem inimene.