Ööl vastu 28.septembrit 1994 uppus teel Rootsi reisiparvlaev Estonia, viies merepõhja 852 reisijat ja meeskonnaliiget.
Sellesse lakoonilisse lausesse on kätketud liiga palju valu, uskumatust, hämmingut ja leppimatust ka 11 aastat hiljem. Ning peaaegu igal eestlasel ja küllap ka rootslasel on seoses Estoniaga oma Lugu rääkida.
Minu Lugu on inimese oma, keda tragöödia tiib ainult riivamisi puudutas. Ei läinud mul laevaga põhja keegi liiga lähedane ega lähedalt tuttav, aga ometi jääb 28.september igal aastal ka minu jaoks uuesti ja uuesti Estonia huku päevaks.
Sel ööl, 11 aastat tagasi, ärkasin kodus oma esimest hommikut koos vastsündinud Ode Liisiga. Eelmisel päeval oli meid ju sünnitusmajast koju lastud! Ode Liisi esimene hommik kodus!
See varahommik oli külm ja pime, tuul peksis jäist vihma vastu akent ning meie Tartu korter oli niiskusest rõske, sest veel ju ei köetud.
Ent mina külitasin laias voodis sooja teki all, läbi mähkmete soojust kiirgav tita mu kõrval, ning pakatasin õnnest, piimast ja meest. Silitasin näpuga tasakesi tema sametist põske ning piidlesin läbi haihtuva hämaruse tema violetseid tulnukasilmi. Raadio voodi kõrval sumises vaikselt ja rääkis midagi Estoniaga juhtunud õnnetusest.
Nojah, mõtlesin mina läbi oma roosa õndsuseudu. Ikka juhtub. Eks laine käis üle parda ja paar rootsi pensionäri sai nohu. Torm ju, mis teha.
Aga raadio ei jäänud vait ja minuni jõudsid vastikud pealetükkivad sõnad "põhja läinud", "hukkunud", "sajad inimesed", "katastroof".
Ei, see ei ole võimalik! ehmusin ma ärkvele. Selliseid asju tänapäeval ei juhtu! See on ju nii suur laev, ma tean, olen ju sellega sõitnud! See ei saa tõsi olla, ei, ma sain kindlasti valesti aru, ei, ei, nii ei saa juhtuda!
See oli siiski tõsi. Nii sai juhtuda.
Need kaks korraga kogetud eluspektri äärmuslikku tunnet, minu otsatu õnn ja läbi raadio minuni jõudnud otsatu õnnetus, lõhestavad siiani mu hinge igal 28.septembril.
Nagu ka Estoniaga põhja läinud Urmas Alenderi laul "Teisel pool vett" :
Nii palju on vett, et otsa ei näe,
ja ujudes lõppeks mul jaks.
Kui ujuksid vastu ja haaraksid käe,
las põhja siis vajuks me kaks.
Ja üle kõige hoian ma sel päeval pöialt Estonialt pääsenud Ain-Alar Juhansonile, kes oma merre jäänud triatlonistidest sõprade mälestuseks on pühendunud eesmärgile pääseda mainekale Hawaii Ironmani triatlonile. Võistlusele, millest sõbrad unistasid, kuid kuhu nad kunagi ei jõudnud.