Kesklinna Kevadjooksule sattusin kaheteistkümnendal tunnil: jooksugrupi trenni alguses Marius enam-vähem lükkas kõik tulijad hoopis sinna, niiöelda treeningvõistluse starti ning ütles, et minge-minge, pärast on endal hea meel.
Muidugi oli tal õigus nagu alati. Ülimaks üllatuseks sain naisveteranide (jaa, võite nüüd kõik mind selle tiitliga norida!) klassis kolmanda koha.
Kui tahta seda tiitlit uhkemaks rääkida kui elu ise, tuleks võrdluseks veeretada juttu, et meesveteranide esikolmiku moodustasid Tanel Kannel, Rait Pallo ja Indrek Mumm – aga tegelik tõde on muidugi see, et naissoost pärisjooksjad minu vanuseklassis seekord kohal ei olnud. Nii et rohkem kui poodiumikohast, auhinnast ja kesklinna vanema käesurumisest (mis kõik oli muidugi hea motivatsioonilaks!) on mul siiski rõõm hoopis sellest, et suutsin need 4,8km joosta praeguse minu kohta väga hea ajaga, 23:52:3
Minu tänud siinkohal klubikaaslasele Johannale, kelle kannul ma silkasin. Endal on mul raskusi õige tempo hoidmisega, nii et kedagi järgida on suureks abiks.