Kadripäeval hakkas lund sadama –muudkui sadas ja sadas ja sadas päevade kaupa, vahepeal korraks vaibudes, kuid 27.-28.novembril praktiliselt päevad läbi.
Laupäeva hommikul küsis Leivo, kes esimesena aknast välja vaatas, et kas ma ikka mäletan, kuhu oma auto jätsin. Ühiste jõududega kaevasime selle hangest välja ning minu kaevetööd jätkusid Välja tänaval, kus tuli autole uus parkimiskoht tekitada. Ühtlasi puhastasin ära siis ka Nunnu (niisuguse nime pani Kati Mazdale) ja tema ümbruse…
… ainult selleks, et pühapäeva hommikul avaneks uuesti samasugune pilt.
Lumerohkust kasutades käis Kati juba reedel Nõmmel suusatamas ning kolmekesi (mina, Ode, Kati) kordasime seda pühapäeval. Äsjasadanud kuiv lumi pole just kõige paremate libisemisomadustega, kuid sellest hoolimata oli väga mõnus selle talve esimene suusatamine.
Peaaegu oleksin öelnud “selle aasta esimene”, aga see olnuks muidugi ilmne vale. Igatahes loodan, et see ei jää selle aasta viimaseks. Külma ju lubab vähemalt järgmise nädala lõpuni.