Eile õhtul tegi Ode Liis pähe oma armsaima kiisunäo ja ütles, et tal on vaja mulle midagi rääkida. Et ta tegi koos Reelikaga inka tunnist poppi, sest ta lihtsalt ei viitsinud sinna minna. Aga inkas oli ootamatu tunnikontroll ja nüüd saab ta selle eest ilmselt ühe, mida parandada ei saa. Põhjuseta puudumise niikuinii.
Nojah, mis seal ikka. Eks ma ole ise kah omal ajal mõnikord tundidest poppi teinud ja täiesti mõttetutel põhjustel. Nii et mingisse vanemlikku raevu ma ei sattunud ja põhjalikku moraalijutlust koolikohustusest ette ei võtnud. Ütlesin ainult, et ta tõsiselt järgi mõtleks ja et kuigi ma esimesel korral ei pahanda, siis kindlasti ei tohi popitamine reegliks kujuneda. Ja et kindlasti ei kirjuta ma talle puudutud tunni kohta mingit vabandust. Minu heameeleks vastas ta, et seda poleks ta küsinudki.
Ma tõesti loodan, et ta järgi mõtleb ja ise õiged järeldused teeb. Ta on mu lastest kõige rõõmsa- või kergemeelsem ja võibolla ka kõige mõjutatavam. Viimase pärast loodan, et popitegemine oli tõesti tema enda viitsimatus, mitte Reelika viitsimatusega kaasaminek. Ja ehk oleks isegi hea, kui ta karistuseks oma "ühe" kätte saaks.