Mäepealse Memm kukkus laupäeval kodus - ta on nüüd juba talvitumas tädi Malle juures - ning murdis puusaluu. Mis peatselt 96-aastaseks saava vanainimese puhul üldse kerge juhtum ei ole.
Aga kui Memme esmaspäeval Keskhaiglas vaatamas käisin, oli ta masendusest ja pessimismist sama kaugel kui päikesesüsteem mustast august. Või kaugemalgi.
Kuna Memmel on haiglavoodis palju aega ja mitte midagi teha (lugeda selili ei saa, raadiot ei olnud Mall veel tuua jõudnud), mõtles Memm pikalt läbi, mida ta veel teha tahaks.
Näiteks tahab ta minna Pirita uude katoliku kirikusse jumalateenistusele (ma ei tea, kus see on, kuid olin nii liigutatud, et olin valmis teda kohe sinna viima, kui ta jälle astuda ja istuda saab). Ja Loksa surnuaiapühale. Ja Krimmi-ema juurde suvel. Krimmi-emaga on Memmel muide ammune kokkulepe, et nad mõlemad elavad vähemalt 100-aastaseks. Krimmi-emal pole enam palju pingutada, ta saab jaanuaris juba 99. Aga tal on vaja ju veel edasi panna, et ikka ära näha, kas ka Memm oma lubadust peab....
Memm on ikka uskumatult helge inimene!
Muidugi tuli külaskäigu kestel ette ka nukraid noote. Näiteks siis, kui Memm ütles, et kui väga tunneb ta puudust võimalusest oma noorusaega meenutada - pole ju enam peaaegu kedagi, kes oskaks kaasa rääkida. Ja korra ta ikka ka poetas: "Ei tea, kas ma siit enam tõusen..."
Tõused kindlasti, pead tõusma! Head paranemist, armas Memm!