Minu vanaema, Väljaotsa Memm, ütleb ikka, et küünlamaarjapäeval (2.veebruaril) kannab vares oma pessa esimese oksarao ja talve selgroog saab murtud. Viimase paarikümne aasta jooksul on aga talve kese edasi nihkunud - detsembris veel naljalt paksu lund pole, kuid märtsi jätkub seda küll - ja nii kuulsin mina talve selgroo prõksatust tänavu alles 21.veebruaril.
Igatahes oli sel hommikul väljas pehme paitav nullilähedane ilm ja lõhnas kevade järgi. Ma ei oska kevade lõhna kirjeldada, see lihtsalt on. Nagu kevadhommiku valguski, mis on täiesti teine kui talvel. Selline veidi raske ja hämune, aga ometi väga selge.
Üksik tihane siutsus, küllap kaaslast kutsudes, ning Lilleküla katuste kohal lendas kraaksudes kaks varest.
Kevad tuleb!!!
Hiljem lisandub veel lume alt välja sulava maa pead pööritama panev lõhn, punetavad puud ja koorikust välja paisuvad pajutibud. Varakevad on mu lemmikaastaaeg.