Xdreami öise etapi kirjeldust peab alustama muidugi sellega, et meie tiim sai A-raja segavõistkondade arvestuses 3. ja üldarvestuses 11. koha. Parandatud: eksikombel määratud trahvi mahavõtmise järel oleme segavõistkondadest esimesed ja üldarvestuses seitsmendad!!! Hurraa ja aplaus meile, ja nüüd lähemalt, kuidas me selle uskumatu supertulemuseni jõudsime.
Rattaralli: kollektiivne kaardilugemisviga ehk rajameistri 1:0 võistlejatele
Kuna võistlusjuhendis oli öeldud, et kõigi tiimiliikmete ratastel on soovitav omada kompuutreid, oli juba enne etappi selge, et mingil hetkel tuleb rattas tulip ja tiimiliikmed hajutatakse. See, et see juhtub kohe stardis, oli aga paras üllatus.
Meie oleme enne starti alati väga põhjalikud ja paneme end ilmakaarte suhtes paika. Nii selgi korral: vaatasime kompassi ja kordasime kooris: „Oleme näoga ida poole“. Seda selleks, et stardihetke ärevuses suunad sassi ei läheks.
Kordasime mis kordasime, aga ikka ei takistanud see meid esimest kaarti – seda, kus peal oli kolm juhendavat noolt, et B läheb ristmikult vasakule, A otse ja C paremale – vaadates unustada, et kui meie oleme näoga ida poole, siis kaart on reeglina ikka selline, et ülemine ots on põhja poole. Nii et panime ristmikult ajama kolmes erinevas vales suunas.
Huvitaval kombel tegi samamoodi enamik, kordan, enamik võistlejaid. Ka väga kogenud orienteerujaid.
See, et tehtud on viga, selgus muidugi palju-palju hiljem. Esialgu kihutasin koos suurema pundiga 1500 meetrit, pöörasime vasakule, sõitsime veel 420… ja siis, kuigi tulnuks pöörata paremale, polnud mingit pöörangukohta.
Sõitsin tagasi teele, kust äsja olin vasakule pööranud, et mõõta uuesti ära kaugus. Ja vaadata, ega ligilähedalt ei lähe mõnda teist teed. Distants oli õige, aga kaugemal paistis teine tee küll. Taas suurema pundi koosseisus – ilmselt oli sama geniaalne mõte tulnud teistelgi – kihutasime järgmisele teele. Taas polnud sealt kuhugi paremale edasi minna.
Siinkohal oli minu mõistus otsas. Hakkasin arvama, et sõitsin kogemata vale variandi rajale ja küsisin ümbritsejatelt, mis varianti nad sõidavad. Ei olnud ka vale tee, kõik olid B-tähe sõitjad. Püstitasin argliku küsimuse, et kas kellelgi on aluskaarti, et vaatame, äkki oleme kuidagi valel teel – aga ümbritsejad arvasid, et seal kaardil polnud mingit olulist infot ja ei hakka sellele aega raiskama. Pärast, muide, selgus, et Alar oli meie tiimi kaardi pistnud minu seljakoti lahtisse taskusse, nii et mul oli kaart ka endal olemas – aga ega ma vist poleks siiski hakanud üksi seda kaarti sel hetkel uurima.
Nüüd oli mu mõistus täiesti otsas. Õnneks aga – olin sel hetkel tõeliselt õnnelik – nägin mööda teed kihutamas liikmeid võistkondadest 1 ja 2, ning number ühe all oli ei keegi muu kui Heiti. No tema ikka teab, kuhu minna! Ja isegi kui ei tea, siis olen ma eksinud vähemalt liidergrupis! Nii et järgmise veerandtunni strateegia oli mul lihtsalt Heiti sabas sõita.
Eriti tulemusrikas see strateegia siiski ei olnud, sest ka liidergrupp kihutas ringi mööda neidsamu ümbruskonna radu, tehes seda muide hulga kiiremas tempos kui mulle meeldinud oleks. Aga kuna mul endal paremat ideed ei olnud, siis ei jäänud muud üle kui tempot hoida ja kaasas tilpneda.
Ühel hetkel väsisin ma siiski ära ja jäin ühel teeristil plaani pidava pundi juurde seisma. Taas kordasin (pigem küll niisama kui siiralt selle kasulikkusele lootes) ettepanekut otsida välja alguse kaart. Kuna mitte kellelgi enam paremat mõtet ega ka kuhugi kiiret enam ei olnud, võeti seda seekord kuulda … ja üsna kohe pistis kaardi käeshoidja valjusti vanduma. Me ei seisnud ristmikul ju näoga mitte põhja, vaid ida suunas! Seega tähendas B-variandi „vasakule“ hoopis seda, et tulnuks sõita stardi vastassuunas! Mitte põhja, nagu meie tegime, vaid läände!
Vuhh! Nüüd panid juba kõik kohalviibijad ajama vähemalt liidergrupi tempos. Ikka stardi poole tagasi. Pikal tõusul leidus keegi hea inimene, kes mind korra seljast lükkas ja tõusul edasi aitas – aitäh talle! Ehkki ma olin juba otsustanud, et nüüd, kus suund selge, ma enam kellegi järgi sõitma ei hakka, vaid mul algab oma disko ja jälgin taas ise oma kompuutri näite.
Nii ma tegingi. Ent üllatus, et ma suudan teistega arvestatavas tempos rattaga sõita, polnud mind veel täiesti maha jätnud ja püüdsin pärast kompuutri nullimist ka edasi tempot hoida. Õnnestus päris hästi. Grupist jäin maha alles siis, kui arvestus segi läks ja (tegelikult paistab tagantjärele, et etapid olid lihtsalt vale pikkusega) ning pidin tegema väikese vahepeatuse, tulema rattalt maha ja korralikult arvutama, millist ja kui pikka distantsi mööda ja kuhu ma parasjagu teel olen. Aga sellestki polnud suurt lugu, sest kohe tuli järgmine, küll väiksem seltskond, kellega koos oli hea sõita.
Piinliku täpsusega kompuutri jälgimine oleks peaaegu viinud ka selleni, et oleksin tagasipöörde kohas oleva punkti maha maganud: minu kompuuter näitas tagasipöördekohaks ca 50 meetrit varasemat paika. Nii hakkasingi seal tagasi pöörduma, ehkki rahvast saalis edasitagasi mööda. „Kaja, aga seal on ju punkt!“ ütles taas keegi hea inimene (hämmastav, kuidas võistlussagina tõttu pärast enam üldse meeles pole, kes nimelt midagi tegi või ütles). Vaatasin kompuutrist vähe kaugemale – tõepoolest oligi!
Leivo ja Alar olid kokkusaamiskohas mind juba ootamas. Leivo tabas vea varakult ära, Alar sõitis aga läbi mõlema vale variandi algused – tal polnud lähedal ühtegi alguse kaardiga inimest, et vaadata, kuhu nimelt tema variant oleks pidanud viima.
Igatahes lõi seikluslik rattaralli võistluse kaardid täielikult segi. Üheskoos ootasid rattaralli lõpp-punktis tiimid, kes tavaliselt näevad üksteist ainult stardis. Näiteks Salomon, kes asjade normaalse käigu korral oleks juba ammu kanuus mõlanud, jäigi Heiti näol meist sinna oma kadunud tiimikaaslasi ootama…
Kanuu: asimuudiga järvel ja seiklus roostikus
Kanuuetapp viis ristirästi üle Veisjärve, mille kaldaäärsest roostikust tuli otsida sinna peidetud punkte. Ent pimedas, isegi jaanikuu pimedas, mis on pime ainult mööndustega, tuleb järvel olles sõita asimuudi järgi: kaldapealseid orientiire ei erista.
Kanuupunktide võtmisest oskaks meie tiimist kõige paremini rääkida Leivo kui punktivõtja, aga punktide järel kanuusse tagasi ronides ei soovinud ta millegipärast seda teha. Olles eelmisel nädalavahetusel ka ise mudases roostikus möllanud, suudan tema vastumeelsust siiski mõnevõrra mõista J Positiivne on aga see, et maabusime alati üllatavalt õigetes kohtades, nii et punktid said võetud kiiresti – mõnigi kanuu, mis enne meid oma punktivõtjat ootas, jäi sinna ka pärast meie lahkumist…
Juba saabuski hetk, kui tuli kanuust lahkuda ja jalgsi raba peale siirduda. Kaardiltki oli näha, et rabaetapp tuleb tõeline orienteerumispähkel: pikad vahemaad laugastega lagerabas, kus peale laugaste teisi orientiire ei olegi ning eksimise korral oma asukohta kuidagi paika ei saa. Pehmel sisseimaval pinnal astumise rõõm peale selle – eriline rõõm muidugi kaalukamatele meestele, mina sain siin täie rauaga sisse kasseerida 57-kilosest kehakaalust tuleneva eelise.
Asimuudiga üle Rubine soo
Rabaetapile võtsime kaasa kõik, mis meil olemas oli ning kanuusse ei jätnud midagi. Oli ju ette näha, et tagasi jõudes võtavad kõik järjest esimese ettejuhtuva kanuu, nii et asjadel olnuks suur tõenäosus rändama minna. Nii oligi meeleolukas tabada end koidu eel keset raba, seljas päästevest ja peas jalgrattakiiver – nimelt olime rattaetapi järel kanuusse istudes ähmiga ka kiivrid pähe unustanud.
„Leivo, kas sa ka tead, et sinu järel marsib praegu vähemalt sada seiklussportlast?“ hõikas ühel hetkel keegi kõige ees marssivale Leivole. Tõesti: tahapoole vaadates oli näha pikka hajuvat rodu pealampe kogu raba ulatuses.
Marssimiseks on seda minekut muidugi raske nimetada. Õõtsik, pehmed rabamättad, mutta vajuvad jalad… Õnneks oli meie rivil aga suund õige ja esimese laukaotsapunkti leidsime vaevata. Pärast kuulsime, et mitmel esiotsa tiimil oli see leidmata jäänud: pimedas kalduti pisut kõrvale ning kuna pimedas lagerabas pole ka läbitud vahemaade arvestamine eriti lihtne, ei saa punktist mööda minnes ennast enam kuidagi paika.
Meie komistuskohaks sai aga järgmine punkt rabast väljas, keset Rubine mägesid asuvas orvandis. Otsisime seda pikka aega, küll ühelt mäelt, küll teiselt, küll iga mäe ühelt, küll teiselt küljelt. Trügisime läbi tiheda kuusevõsa (oi, kuidas peened kuuseoksad kriibivad!) küll üht-, küll teistpidi ja lõpuks ei saanud mina enam üldse aru, kus me oleme ja mis suunas läheme. Aga lõpuks läksime õiges suunas ja punkt oli täiesti olemas. Edasi!
Punkt 11 – mäel, mida pole olemas
Ilmselt sõnus korraldaja Tõnis minu poolt GoDiscoveri kevadnumbrile tehtud artiklis „Seiklusvõistluse sünd“ asja ära, kui ütles: „Korraldajate teada on senini metsa pandud ca 880 kontrollpunkti kõik olnud õiges kohas. Kui ka on tulnud nurinat, on see olnud tingitud kaardi ebatäpsustest punkti piirkonnas. Väga kardame siiski päeva, kui mõni hommikuunine väljaviija peaks eksima.”
Nüüd see siis juhtus. Ehkki hommikuunest oli asi õhtul alanud ürituse puhul kaugel, oli A-raja 11. punkt vale mäe otsas. Kõige krooniks sellise mäe otsas, mida kaardile polnud kantud.
Kui meie jõudsime selle mäe juurde, kus punkt tegelikul olema pidanuks, oli seal ringi tuulamas juba hulk võistlejaid. Mida aga polnud, oli punkt. Tuuseldasime meiegi, kuid aja jooksul süvenes arusaam: nii suur hulk orienteerujaid korraga ühte viga ei tee (no olgu, kui just rattaralli alguse kaardilugemine välja arvata… ) ja punkt peab olema vales kohas. Ei saa ju olla, et näiteks Viivi ja Peep on täiesti sõltumatult ühe ja sama vale mäe otsas J
Otsustasime kollektiivselt edasimineku kasuks. Ehkki Jaanus viskas veel nalja, et Leivo teeb nagunii Lätit ja otsib ühte punkti 3 tundi (vihje ühele Läti seiklusvõistlusele, kus niimoodi toimus), olime meiegi edasi minemas. Kui aga enamik valis edasiminekuks veidi vasakpoolsema suuna, läksime meie koos ISC naiste ja veel paari võistkonnaga paremalt… ja enamvähem komistasime punkti otsa, olles enne veel arutanud, et ennäe, seda mäge ju kaardil ei ole ja järelikult pole teda olemas. Nagu näha, siiski oli, ja veel koos punktiga.
Erilist vahet tulemuste seisukohalt sellest punktivõtust siiski ei olnud, kuna korraldajate otsusel lahutati vales kohas asunud punkti tõttu kõigil tiimidel lõpp-protokollist maha aeg, mis kulus punktist 10 punkti 12 minekuks sõltumata sellest, kas punkt leiti või mitte. Aga endal jäi siiski kuidagi hea tunne, et punkt sai võetud.
Vahemärkusena pean ütlema, et ma ei saa aru neist tiimidest, kes seekord näiteks rabaetapi vahele jätsid ja kanuuga otse rattaalasse tagasi sõitsid, hinnates objektiivselt seda, et rabas kuluv aeg on suurem kui saadav 3-tunnine trahviaeg võtmata punktide pärast. Nojah, tulemuste seisukohalt oli see õige valik, aga… ma lihtsalt ei saa neist aru. Iseasi, kui rajaplaneerimine olnuks üks võistluse osa nagu rogainil - kuid mitte siin.
Igatahes oli nüüd heal kõval maal küllalt käia saanud ja tuli taas siirduda rabasse.
Järgmises punktis oskasid korraldajad jälle üllatada: punkt asus teisel pool rabalaugast, nii et kõik pidid koiduaegses jaheduses laukavette sumatama. Vesi, muide, oli üllatavalt soe, ehkki kujutlus peatselt ees ootavast jalgrattaetapist ei tundunud sel hetkel just meeltülendav. Ent seiklejad on huvitav rahvas: kõik, kaasa arvatud mina ise, olid ülepeakaela märjaks saamisest pigem vaimustuses ja rääkisime sellest õhinal hulk aega, mitte ei kukkunud korraldajaid kiruma…
Kanuude juurde tagasi jõudes oli ees veel üllatavalt, lausa hämmastavalt palju kanuusid. Kas oleme tõesti nii ees…? Kanuude asetus oli muidugi omaette vaatepilt: kuna ruumi oli kaldaroostikus napilt, olid kanuud kuhjatud poolenisti üksteise otsa ja segiläbi hunnikusse. Aumised olid poolenisti vett täis, mõni juba pooleldi põhjas… Kuna meil oli veel laialdane valik, võtsime kanuu, mis kenasti veest tühi ja ka kergesti vette lükatavas kohas. Sõitsime tagasi rataste juurde, kust olime – tundus, et terve igavik tagasi - õhtupimeduses järvele startinud.
Rattaalas kuulsime ka infot, et pikk keeruline jalgsietapp jääb ära. Ühtpidi oli see kergendus – seal oli ikka tõelisi orienteerumistehnilisi pähkleid ja eks olnud juba väsimuski kallal, teistpidi oli natuke kahju. „Ma tahaksin seda kaasa teha,“ ütleb hertsoginna de Alba Goya hullumaja pilte vaadates (Lion Feuchtwanger, „Goya“) ja see tunne oligi ülim hullus ja tõde, mida kunstnik tahtis edasi anda… Ma tahtsin seda kaasa teha, tundsin ma seda kohutavalt keerulist, küll peegelpildis, küll valgete aladega kaarti nähes…
Aga see pole veel kõik! Ratastega rabas
Aga hulle asju sai jalgsietapi ärajäämisest hoolimata. Rattaetapi alguses tuli valida kas ratta seljas pikk tiir ümber raba või ratast tassides otse üle. Ehkki tavaliselt on rattaetapis edukam rajavalik ümbersõit, tundus seekordne tiir nii-ii pikk, et valisime otse ülemineku. Tundus, et õigusega: kohtusime punktis tiimidega, kes meist enne ees olid.
Tee punkti oli aga muidugi vaevaline. Ma ei tea, mida mõtles mu ratas, kui teda läbi muda ja sambla tiriti ning üle puutüvede upitati, mina igatahes mõtlesin korduvalt, et parem, kui teda kaasas poleks. Lõpuks jõudsime aga enamvähem sõidetavale– ütleme, et seiklussportlaste jaoks sõidetavale – sihile. Ja jätkasime mööda seda kuni Õhne jõeni, mille taga seisis natuke nõutult üks B-raja võistkond. Kuna jõest üle sai pooleldi vette langenud palki pidi, asusime kohe jõge forsseerima, ise teisel kaldal ootajatega vesteldes. Nendepoolne vestlus oli küll mõnevõrra üllatav – näiteks küsimus, kas mööda seda sihti, kust me just tulime, ikka läbi saab. Või siis muretsemine, et äkki ikka jõest üle ei pääse – seda ajal, kui Leivo oma rattaga juba oli nende pool kallast ning mina palki pidi turnimist lõpetamas. Aga eks me kõik ole kunagi peljanud seiklusvõistlusel jalgu märjaks teha ja muretsenud raja läbitavuse pärast J
Rutu mägedes asuva rattapunkti juures pidin peaaegu rabanduse saama: meile jõudis järele Salomoni tiim. Ma pean selle kohe tähthaaval uuesti kirjutama: SALOMON JÕUDIS MEILE JÄRELE… Nii segi oli see etapp kõik kaardid löönud!
Tuleb muidugi tunnistada, et Salomoni tempo oli muljetavaldav. Mäe otsa ja tagasi alla ronides olime enamvähem koos, mäe alla jäetud rataste juurde tagasi jõudes aga kadusid nad nagu sinine suits enne, kui meie jõudsime ratta selga istudagi. Niimoodi võistlevad profid…!
Krossirada ja kaotatud teine koht
Ainja krossirada oli meie ebaõnne koht. Kõigepealt juhtus ilmselt just siin see, et võtsime punkti nii, et märkimiste vahe oli suurem kui 5 minutit. Sest Mina ja Leivo märkisime punkti koos, kuid Alar tuli natuke tagapool ja siis lugesime juhendeid ja… Ühesõnaga15 minutit trahvi. Teiseks mõõtsime rohkem kui 50 meetrise veaga krossiraja pikkust (see oli ülesande sisu) ja saime trahviks võimaluse see 1,8km tõuse, laskumisi ja liiva uuesti läbida. Ja just selle juures läks meist mööda meie hea sõber ja konkurent Twister, kellest olime mõni aeg tagasi rattaga mööda sõitnud. Nii et kui me oleksime pessimistid, siis ütleksime, et just siia kaotasimegi oma teise koha, sest lõpuprotokollis oli vahe Twisteriga… 51 sekundit. Aga meie oleme hoopis optimistid ja ütleme, et me võitsime kolmanda koha!
Tulemus tulemuseks, tegelikult oli krossiraja järel finišini veel pikk maa. Koos lisaülesandega „Eskimo“: sõita kummiparvel järvekesele, pöörata parv kummuli ja uuesti püsti ning siis parve tagasi ronida. See oli väga meeldiv värskendus, kui maha arvata see, et ma tagasipööratava parvega pähe sain (õnneks tuli küll rattakiiver pähe jätta) ning üldse hulk aega parve all rabelesin, enne kui välja sain. Aga oligi just olnud liiga palav ja krossirajast liivane tunne, nii et igati lahe ülesanne!
Parandus trahviaegade osas: Täienduseks trahviaja kohta. Saime üles pandud infost teada, et oleme trahvi saanud hoopis 61 punkti eest, kus me ei mahtunud 5 minuti sisse. See on parvelisaülesande lõpupunkt - ja tegelikult ma RAUDSELT olime seal viie minuti sees. Ilmselt on segadus tingitud meie topeltvõtmisest punkti 61 juures.
Meie tegevus seal punktis oli aga järgmine:
Jõudes punkti, võtsime kogemata esimesena vasakpoolse punkti -ehk siis 61. Siis lugesime ülesande läbi ja nägime, et õige jaam asub sammu kaugusel kõrval ja paremal, ja võtsime sisenemise punkti – ehk siis jaama numbriga 60.
Tegime lisaülesande ära ja võtsime kõik kolmekesi UUESTI punkti 61 ja siis juba 3 sekundiliste vahedega.
Nii et me justkui ei peaks trahvi saama...?
Ei saanudki. Korraldajad vaatasid märked üle ja trahv tühistati, sest olime kolmekesi märkinud mõlemad punktid ainult mõnesekundiliste vahedega - ei mingit 5 minuti ületamist.
Korvpall ja paigutatud punktid
Järgmine punkt oligi finišis. Aga mitte veel finiš: enne tuli visata pall keskjoonelt korvi või panna pealt rõngasse. Meie valisime viimase variandi: mehed tõstsid mu üles ja poetasin palli hellalt rõngasse.
Selle järel siirdusime viimasele ülesandele: otsida märgitud maa-alalt üles kaks sinna peidetud punkti, järjekorranumbritega 33 ja 34. Meie leidsime enne 34 ja märkisime selle ära, siis läksime punkti 33… ja hinge puges (ISC naiste abil, kellega rajal taas kohtusime) kahtlus, et äkki tuleb punktid võtta õiges järjekorras. Tundus küll ebaloogiline – mitte kunagi pole maa-alale peidetud punktide otsimisel olnud tähtis nende märkimise järjekord -, kuid kindluse mõttes ronisime taas järsakust üles ja märkisime uuesti punkti 34, nüüd siis nii-öelda õiges järjekorras. Noh, pessimistid võiksid öelda, et ka siia võis kaduda meie teine koht, sest oma viis head minutit see lisapõige teelt eemale maa-ala kaugemasse soppi ikka võttis…
Igatahes - hästi vahva võistlus oli. Hoolimata kõigist raskustest, valesti paiknenud punktist ja millest kõigest veel. Või just selle kõige tõttu.
Ja lõppu kopeerin Xdreami foorumist Eduardi (ESTO amatöörid) kommentaari „Rajameistrile peksa“ – see on lihtsalt nii hullult lahe ja võtab kõik nii hästi kokku, et tahan seda säilitada. Loodan, et Eduard ei pahanda.
„Rajameistril vedas.
1) Kõigepealt vedas sellega, et stardietapi alguses saatis meid rattalegendi järgi ilgesse võsasse. Seal oleks ta kindlalt peksa saanud, aga nagu palju hiljem selgus, asjata. Sest tegelikult väljusime (oma vea tõttu) stardist 90 kraadi vale nurga all. Aga kuna seltskonnas oli aeg-ajalt ka duo Hallikma-Lond, siis PIDI kõik õige olema. (B-variant).
Aga tore oli.
2) Seejärel oleks rajameister ikkagi peksa saanud, sest rattalegendi pikkused ei klappinud esialgu kuidagi. Vaid Jumal teab, kuidas esimesse punkti jõudsin. Aga tore oli.
Siinkohal tervitused AARAINile.
3) Kanuuetapil ma kanuust väljas ei käinud ja see oli muidugi tore. Rajameistril vedas.
4) Sooetapid. No rajameister, nu pogodi. Teha suur etapp, mille mitteläbimine on kasulikum kui läbimine... No see ei ole seiklussport. Peksa.
5) KP10. In the middle of nowhere. Peksa.
6) KP11. No seal oleks juba munad maha võetud. Raudselt.
Aga selle etapi väljaarvamine lõpptulemustest...no ma ei tea. Korraldajad veel noored mehed. Las need jäävad alles.
7) Kui oleksime jalgsietapist loobunud ja ainsana teisele jalgsietapile jõudnud (seal oli 6KP-d), mida siis orgkomitee oleks pärast teinud? Oma mehi nad ei puuduta, aga teised võistlejad oleks rajameistri risti löönud. Raudselt.
8) Esimene rattaetapp peale kanuud.
Pikalt kanuus istudes ei suutnud kuidagi välja mõelda esimese rattaetapi rajavalikut. Ühtegi inimlikku varianti polnud. Oleks vaid rajameister lähedal olnud...
Aga Bergsoni Maku tuli ja vedas kõiki kenasti üle soo sihile. Ja nii lihtne see oligi. Jälle asjatu keretäis.
Aga kõik pole Bergsonil käinud. Ikkagi peksa.
8) Teise jalgsietapi ärajätmine.
Kõik oli kanuus ette valmistatud 1:15000 ja 1:50000 kaardi kooskasutusena. Ka asimuut oli oma peaga välja arvutatud.
Ja kõik asjata. Peksa.
9) Rattaetapp 28-29. Teadagi, mida soomlane selle kohta ütleks. Aga otseminek oli üllatavalt hea. Ja kummipaat oli suurepärane. Tubli, rajameister.
10) Lisaülesande 33 ja 34 punktid. Polnudki vaja võtta järjekorras???
Aga ilus oli kõrgelt karjääri servalt vaadata, kuidas sinust enne lõppu mööduvad Salomon, Areal ja Nike. Kuid natuke kurb ka. Aga peksa poleks viitsinud enam anda.
Aga lilli ja šokolaadi oleks rajameistrile pärast haiglasse toonud küll. Ikkagi suur ja vahva ja südamega asi oli tehtud.
Suured tänud.“