Ode Liis käis eile isal külas ning muu hulgas oli isa talle rääkinud, et nii tema kui Jüri on oma nime saanud pühakute järgi ning ainult Katil pole oma pühakut. See kõlab nii, nagu oleksime lastele nimesid otsides andunult pühakute elulugusid sirvinud :) Seda me muidugi ei teinud - nii et küllap oli jutt lihtsalt sellest, et Jüril ja Ode Liisil on omanimelised pühakud. Katil on tegelikult ka, pean küll täiendama. Ja kuna see pühakute-teema Odet huvitama oli hakanud, otsisin üles kõigi laste nimede taga peituvad pühakud (jah, ka pühakuid saab googeldada!) ning tegin nende elulugudest lühikokkuvõtte, mille neile edasiseks siia panen. Et las nad siis ise mõtlevad, kas tahavad ennast oma nime-pühakutega seostada või mitte. Mina igatahes ei taha ega seosta. Ja tegelikult ma lausa kardan selliseid asju.
Ode Liis: Püha Jevdokia ja Püha Eliisabet
Imeilus Jevdokia elas teise sajandi paiku Heliopolises ja rikastus armukeste abil. Naabermajas peatuva munga jutluse mõjul kutsus ta munga enda poole, palvetas nädal aega üksinduses ja sai ilmutuse, mille järel lasi end kohe ristida. Kolmekümneaastasena ehitas ta Baalbecki linna lähedale kloostri ja kulutas kogu oma varanduse heategevuseks. Klooster kujunes väga mõjukaks ja tõmbas ligi tuhandeid inimesi. Pidev edukas kristlusse pööramine ajas Süüria ametnikud vihale ja Jevdokia lasti hukata.
Püha Jevdokia mälestuspäev on 1. märtsil. Kõige sagedamini seostatakse seda päeva lindude saabumisega, neile visatakse toitu.
Eliisabet oli Ristija Johannese ema ning Neitsi Maarja sugulane. Ta elas En Keremis (praegu Ain Karim) Jeruusalemma lähedal. Koos abikaasa Sakariasega elasid nad laitmatut elu, kuid olid kõrge eani lasteta. Siis aga ilmutas Sakariasele end jumal ning nad said Eliisabeti raugaeas endale poja.
Kui Heroodes käskis Petlemma lapsed tappa, peitis Eliisabet end pojaga kõrbemägedesse Surnumere lähedal. Kui tulid jälitajad, avanes mägi ning varjas ema ja poja. Heroodes saatis sulased Sakariase juurde, püüdes temalt poja asukohta teada saada, kuid Sakarias ei öelnud midagi ja ta tapeti. Eliisabet jäi pojaga ühte koopasse, kuid suri varsti pärast Sakariast ning Johannese kasvatasid kõrbes üles inglid.
Õigeusu kirik austab Eliisabeti 5. septembril ja 24. juunil. Katoliku kirikus on püha Eliisabeti mälestuspäev 5. november (23. september). Püha Eliisabet on laualõikajate kaitsepühak.
Jüri – Püha Jüri ( ka Georgios, Georg)
Püha Jüri oli Kapadookiast pärit ohvitser. Ta on sõjameeste, rüütlite ning talupoegade kaitsepühak. Veel on tema kaitse all talusulased, püttsepad, turvisevalmistajad ja sadulsepad. Püha Jüri kutsutakse appi maohammustuste, süüfilise, katku ja leepra puhul. Samuti on ta ka huntide pühak (hunt = Püha Jüri kutsikas), toites neid taevast visatava toiduga – seepärast on Jüri ka karja kaitsja, hoides oma toiduga hundid karjast eemal.
Püha Jüri sümbol on Püha Jüri rist, punane rist valgel taustal.
Legendi järgi tappis Püha Jüri Liibüas lohe, kes nõudis oma suure isu rahuldamiseks algul kaht lammast, hiljem aga juba inimliha. Lohe ohvreid valiti liisuga ning kui Jüri linna jõudis, oli just kuningatütre kord. Mõrsjarüüs printsess oli linna taga kalju külge aheldatud ja ootas oma saatust. Jüri haaras oda ja astus koletisele vastu. Ta taltsutas lohe ja tõi selle printsessi vöö otsas linna, lubades eluka tappa, kui linnarahvas ristiusu vastu võtab. Seda 15 000 linlast kähku tegidki ning Jüri palus kuningal kirikuid ülal pidada, preestreid austada ja vaeseid aidata.
Kati – Püha Katariina
Püha Katariinasid on tegelikult lausa kaks: Aleksandria Katariina ja Siena Katariina.
Aleksandrias 3. või 4. sajandil elanud Katariina oli väga ilus ja väga tark neiu, kes olevat avalikus vaidluses 50 paganliku filosoofiga väideldes nad ristiusku pööranud. Selline avalik võit ei meeldinud Rooma keisrile Maximinus IIle (või tema pojale Maxentiusele) ning 18-aastane Katariina saadeti märtrisurma. Neiu tõmmati piinarattale (sellepärast ongi püha Katariina sümbol ratas), kuid taevaste vägede vahelesegamise tõttu ratas lagunes ja piinamine nurjus. Siis mõisteti Katariina surma pea maharaiumise läbi. See viidi ka täide, kuid vere asemel olevat tema kehast voolanud piima.
See Püha Katariina on üks armastatumaid katoliku pühakuid ning on arvatud 14 hädas aitaja hulka.
Siena Katariina (ajalooline, tõepoolest olemas olnud isik, elas aastail 1347-1380) oli kaunis, elav ja tahtejõuline tütarlaps, kes juba lapsepõlves oli igatsenud Jumala teenimise järele. Neiuna sai temast dominiiklaste ordu tertsiaarnunn, kuna see oli kõige raskem ike, mida üks naisterahvas võis endale Issanda teenimiseks võtta. Ta veetis kolm aastat üksinduses ja palves ning edaspidi tegeles haigete põetamise, inimeste usupööramise ja hiljem ka poliitikaga.
Sageli äratasid tema vagadus ja üleloomulikud võimed kadedust ja kahtlusi. Kolm korda pidi ta isegi Firenze dominiiklaste kapiitlile aru andma.
Katariina pärandusena on säilinud müstiline raamat "Dialoogid" ning tema kirjad oma vaimse perekonna liikmetele ja paljudele ühiskondlik-poliitiliselt tähtsatele isikutele. Katariina õpilaste poolt on kirja pandud ka tema 26 palvet. Kõik Katariina teosed on dikteeritud, sest ta ei omanud mingit haridust ega osanud kirjutada.
1375. aastal hakkas Katariina aktiivselt osalema poliitikas. Ta püüdis veenda paavst Gregorius XI Avignonist Rooma naasma ning sobitas rahu Firenze ja paavsti vahel. Järgmine paavst, Urbanus VI, oli veendunud Katariina arukuses ning kutsus ta Rooma.
21. aprillil 1380 tabas äärmiselt kurnatud Katariinat halvatushoog ja kaheksa päeva pärast ta suri, olles vaid kolmkümmend kolm aastat vana. Surma oodates muutusid selgelt nähtavateks Kristuse haavad tema kätel.
1461 kuulutas paavst Pius II Katariina pühakuks. Tema põrm on Santa Maria Sopra Minerva Kirikus Roomas.
Siena Püha Katariina on muide ka Euroopa kaitsepühak ning Karl Ristikivi on kirjutanud temast romaani „Mõrsjalinik”. Otsisin selle kodus riiulist üles, et ka ise mäluvärskenduseks uuesti üle lugeda.