Kuulsin hiljuti, et varahommikused Stockholmi ja Kopenhaageni lennud on saanud endale orjalennuki hüüdnime. Sest nendega lendavad päevaks oma peakontoritesse komandeeringusse enamike Eestis asuvate rahvusvaheliste firmade töötajad.
Minagi olen praegu rahvusvahelisustumise keerises, aga kuna ma pole varem midagi sellist läbi teinud, siis vähemalt praegu on see protsess huvitav. Ma ei tea veel, kas ja kuidas see 20 riigis tegutseva rahvusvahelise grupi osaks olemine mulle edaspidi meeldib ja sobib (teiste kogemused käivad seinast seina) – aga vähemalt ühte ma juba tean: inimesed, kellega mina rahvusvahelises grupis koos töötan, on sellised, kellest ma saan lugu pidada. Minu jaoks on see väga oluline. Kõik muu on õpitav ja kohandatav.
Aga homme siis jälle lennuki peale. Ja mul on hea meel, et saan seda orjalennukiks nimetades nalja teha ja sisimas nii ei tunne. Muidu… muidu ma ei lähekski.