Kui ma olin pühapäeva hommikul end rogaini järel siiski (ja kell 7!) voodist üles ajanud ning täitnud ära oma hommikuse eksperdikohustuse Tallinna linna ettevõtlike noorte ees (oh neid kergemeelselt antavaid lubadusi igal pool kaasa lüüa!), oligi aeg nii kaugel, et minna Rabajooksule. Koos kõigi lastega ja Karin lõi kah kampa.
Mina küll täiesti mõistetavatel põhjustel jooksuäss ei olnud, kuid olin valmis koos Odega rada läbi jalutama. Sest Odel on esmaspäeval hindele krossijooks ja ta ei plaaninud rabajooksuga jalgu valusaks ajada. Kati ja Karin lippasid stardipaugu kõlades kahekesi minema, Jüri võttis oma tempo ning mina ja Ode tegime esimese kilomeetri kerget sörki, et siis kõndima hakata. Sest siis tulid mäed, millest ma jätkuvalt ei tahtnud alla joosta.
Kõndisime kilomeetri ära, aga siis arvas Ode, et tal on minuga kõndida liiga aeglane ja igav, nii et ta jooksis ette ja kadus varsti mu silmist. Mina püüdsin siis kõndides pikemaid samme võtta, et mitte liiga kauaks rajale jääda.
Neljandal kilomeetril paistsid aga eest - Kati ja Karin. Jalutasid nagu kaks mauku ja kaugelt näha, et lobisesid omavahel :) Poole kilomeetri pärast sain nad kätte ja jätkasin samas jalutamislobisemise tempos. Millegipärast arutasime tervisesportlastega juhtuvate õnnetuste üle. Mina olin see tark, kes teadis, et kokku kukuvad noored mehed, kes on varem kõvad sportlased olnud ja hiljem, väiksema treenituse juures, usuvad end sama kõvad olevat kui parimail päevil. Ja et vanematel on valdavalt tegu südamerikkega.
Ja siis lamas raja kõrval üks mees, kellele anti esmaabi ja kohale jõudis ilmselt korraldajate auto. Tulede sähvides saabus kiirabi. Kuna meie abi vaja ei olnud, kõndisime edasi.
Finishis kuulsime, et lamaja oli olnud Rainer Vakra - Nõmme linnaosa vanem, endine keskmaajooksja, kes oli esitanud väljakutse ja lubanud kõigile, kes teda Rabajooksul võidavad, Sportlandi 250-kroonise kinkekaardi. Millegipärast oli mul esimene mõte, et vaene mees - missugune ilkumine nüüd lahti läheb selle õnnetu väljakutse pärast. Siis alles märkasin mõelda, et loodetavasti pole temaga midagi väga tõsist. Ilmselt liikus Karini mõte sama rada, sest ta märkis, et nüüd võiks kõik 1200osalejat jalad harki ajada ja lubatud kinkekaarti nõuda... Aga juba olid korraldajadki sellele mõelda jõudnud, sest mikrofonist öeldi maha, et kinkekaardi said 100 esimest lõpetanut ning olgu teistel niipalju härrasmehelikkust või daamilikkust, et mitte kaarti küsima tulla. Usutavasti keegi ei läinud ka.
Igatahes oli mul hea meel, et mina kogemata kombel 100 parima sees ei olnud. Kindlasti olnuks kuidagi ... ebamugav seda kaarti saada.
Aga meie seltskonna Rabajooks lõppes sel moel, et meid kõiki võitis algselt kõndida plaaninud Ode. Õnneks ei olnud mina enda võitjatele midagi lubanud :)
___
Täiendatud: Marek Tihhonov (kes reaalselt esisaja sisse tuli ja võibolla oleks ehk ka muidu Vakrat võitnud) kirjutab just neidsamu mõtteid.
Ja veel nägin ma Rabajooksul üht oma majanaabrit kõrvaltrepikojast, keda nägin ka rogainil ja kes rabajooksis nüüd oma pojaga. Temal oli küll kadestamisväärselt kerge samm! Smala ajal kui minul on veel vastu õhtutki jätkuvalt sellised poolpuujalad...